TÜ arendusprorektor Erik Puura: Teadus majanduse vankri ette – kuidas?

1998. aastal pöördus Stockholmi Kuningliku Tehnikaülikooli keemiatehnika osakonda ettevõtja, kes püüdis rakendust leida osakonna saadud uuele patendile. Selles patendis oli kirjeldatud, kuidas eemaldada eriliselt konstrueeritud elektrivälja abil mullast raskmetalle. Ettevõtja teatas, et tema mullas on 10% pliid. Pärast pikemat jutuajamist selgus, et tegu oli lasketiirutaguse pinnasega, mis koosnes graniidiklibust, saepurust ja püssikuulidest. Loomulikult ei ole elektrivälja kasutamine sellisel juhul parim meetod püssikuulide eemaldamiseks, aga kontakt oli loodud ja probleem sai ka lahenduse.

Järgmisel aastal püüdsin samas osakonnas lahendada teise ettevõtja probleemi. Tema soov oli vähendada kristalse aluskorra puurimisel tolmu tekkimist. Leidsin lahenduse, kuid ettevõtja arvates oli see liiga tavaline – ta ootas, et probleemi lahendaksid mõned „imepiisad“ tundmatut ainet. Lahku mindi tüliga, kuid kogemusest oli mõlemal poolel midagi õppida.

Need paar kummalist näidet ei vähendanud kuidagi osakonna panust keskkonnaprotsesside modelleerimise ja keskkonnaprobleemide lahendamise valdkonnas. Mahukad ettevõtluslepingud toetasid ka alusuuringuid ning avaldatud teadusartiklid suurendasid tublisti uurimisrühma tuntust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet. Peaaegu kogu tellimus tuli Rootsi ettevõtetelt ning parimatel aegadel oli uurimisrühmas umbes 20 teadlast ja doktoranti.

Kui pöördusin tagasi Eestisse, oli pilt enam kui kurb. 1999. aastal oli Tartu Ülikoolil vaid üks 40 000-kroonine (alla 3000 euro suurune) ettevõtlusleping. Koostöö hakkas arenema, kuid mitte väga hoogsalt.

Koostöövõimalusi otsides käivitas Mart Ustav 2003. aastal toonase rektori Jaak Aaviksoo tugeval toetusel Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi, muutes senise virtuaalsel kujul eksisteerinud asutuse reaalseks, ning kutsus mu Itaaliast tagasi instituuti arendama. Ülikool renoveeris instituudile tühjalt seisnud tondilossi aadressil Nooruse 1 ning pani sellega alguse Maarjamõisa välja teadus- ja tehnoloogialinnakule.

Rahvusvaheliste kogemuste põhjal rajanes meie esialgne „äriplaan“ eranditult intellektuaalomandi kaitsel ja ettevõtluslepingutel. Tegime edusamme, ent peagi saabus reaalsus – isegi meie paindliku suunitluse juures kõige paljulubavamates tehnoloogiavaldkondades, mille hulka kuulusid infotehnoloogia, keskkonnatehnika, biomeditsiin ja materjalikeemia, polnud Eestis piisavalt palju ettevõtteid, kes võinuks töörühmadele tööd anda. Välisettevõtetes aga kohtasime eelkõige lojaalsust omamaistele ülikoolidele ja tellimused tulid meile vaid juhul, kui pakkusime tõepoolest midagi väga erilist.

Loomulikult oli vaja välja arendada ka instituudi aparatuurne baas ning leida kriitiline hulk teadus- ja arendustöötajaid. Mart Ustavi katsed hankida instituudi arenduskeskustele vahendeid majandusministeeriumi kaudu nurjusid, selle asemel algatati tehnoloogia arenduskeskuste programm väljaspool ülikooli. Suundusime ainsale teele, mis oli tollal Eestis võimalik – meie teadlased hakkasid konkureerima ka riikliku ja rahvusvahelise teadusraha pärast ning lükkasime käima tehnika ja tehnoloogia doktorantuuri. Värbasime aktiivselt teadlasi mujalt maailmast, eriti eesti soost teadlasi, taotlesime teistega konkureerides vahendeid aparatuurse baasi loomiseks, püüdsime kasvatada ettevõtluslepingute portfelli. 2004. aastal välja töötatud „äriplaani“ maht saavutati kolme aasta asemel seitsmega, võlgadest ülikooli ees aga sai instituut vabaks alles 2014. aastal.

Praegu on tehnoloogiainstituudis 130 töötajat, kusjuures peale Eesti ülikoolide kasvandike ja tagasipöördujate on peaaegu veerand personalist siia tulnud välismaalastest talendid. Doktorante on üle 50. Instituut teeb mahu järgi ligi poole Tartu Ülikooli ettevõtluskoostööst. Kindel suund on endiselt pöörata tähelepanu intellektuaalomandi kaitsele ja kommertsialiseerimisele, muu hulgas läbivad kõik doktorandid intellektuaalomandi kursuse. Instituudi põhiprobleem on nüüd ruumipuudus, eriti arvestades professor Mart Loogi ideid tuleviku biomajanduse teadus- ja arendussuunas.

Sõltumata sellest, kui suur on ühe või teise instituudi konkreetne panus ettevõtluskoostöösse, ei ole ülikoolide roll iialgi vedada majanduse vankrit. Vedajaks on ikkagi ettevõtted, kuid ülikool loob uusi teadmisi, koolitab tarku inimesi ja aitab lahendada ettevõtete üht või teist probleemi. Selleks on Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli algatusel loodud keskkond Adapter (adapter.ee), millega on praeguseks liitunud juba 12 ülikooli ning teadus- ja arendusasutust. Adapteris vastatakse ettevõtjale viie tööpäeva jooksul, kas Eestis võiks olla tema probleemile sobilikke lahendusi või nende väljatöötajaid. Muu hulgas korraldab Adapter tänavu 1. novembril Tallinna Ülikoolis juba neljanda koostööfestivali „Õigel ajal õiges kohas“ (https://adapter.ee/koostoofestival-tuleb-taas/).

Tehnoloogiariikides tagavad majanduse arengu just suurettevõtete ja ka väiksemate teadusmahukate ettevõtete ning tehnoloogiavaldkonna idufirmade arendusüksused ja -programmid. Riigi peale võib loota vaid piiratud ulatuses, riigi panuse proportsiooni reguleerivad ka konkurentsiseadused. Olen nõus, et ka ülikoolide roll majanduse arengule kaasaaitamisel peab suurenema, kuid see ei ole üheski arenenud riigis peamine. Ettevõtete arendusüksustel peaksid olema teadmised, oskused ja kiiresti kasvavad kogemused intellektuaalomandi kaitse ja kommertsialiseerimise alal, seal peaksid töötama teaduskraadiga inimesed.

Suuri ettevõtteid, mis on Eestis juba pikka aega ülikoolide võimalusi tundma õppinud ja kasutanud, on mõnikümmend – olgu nimetatud näiteks Eesti Energia, VKG, Swedbank, SEB, Telia või Ericsson Eesti. Rõõmuga näen, et viimasel ajal on nii mõnigi ettevõte leidnud endale doktorikraadiga arendusjuhi ja kohe on alanud ka koostöö ülikoolidega. Sellised näited on Milrem ja Graanul Invest. Uute koostöömeetodite arendamisel väärib kindlasti tähelepanu ülikooli teadlaste paindlik ajajaotus, mis võimaldaks tööd nii ülikoolis kui ka ettevõttes. Teatud perioodidel võiks teadlasel olla võimalus töötada ettevõttes ka täistööajaga ning siis jälle ülikooli tagasi pöörduda, ilma et tal oleks oht kaotada töökoht või riiklik projektipõhine finantseerimine.

Häiriv on nn traditsioonilise ettevõtluse ja iduettevõtete panuse vastandamine. Ei ole olemas üht ja ainuõiget arenguteed, vaid kõikidele tuleb luua võimalikult soodne keskkond ja võimalused.

Kindlasti väärib tähelepanu uue rakendusuuringute keskuse idee, mida on tutvustanud Riigikogu liige Anne Sulling. Arvan siiski, et koos selle mahuka ideega tuleb arutelu alla võtta Eesti teaduse finantseerimise teema tervikuna. Ülikoolide rahvusvahelistes koostöövõrgustikes osaledes tundub, et arusaam ülikoolide ja seal tehtava teaduse otsesest ja kaudsest mõjust majanduse ja kogu ühiskonna arengule on probleemiks kogu Euroopas, eriti sotsiaal- ja humanitaarteaduste alal.