TÜ rektori professor Toomas Asseri kõne rahvusülikooli 99. aastapäeva aktusel

Head rektorid, linnapea, kolleegid, audoktorid, värsked doktorid, kogu ülikoolipere!

Õnnitlen meid kõiki Eesti rahvusülikooli 99. aastapäeva puhul! Soovin meie alma mater´ile pikka iga ja edu kõigis tema ettevõtmistes. Tänan kõiki, kes on teinud selle vastutusrikka valiku töötada Eesti rahvusülikooli heaks, hoida rahvusülikooli põhiväärtusi ja panustada seeläbi Eesti püsiva arengu eestvedamisse. Olen uhke ülikooli ja tema inimeste üle.

Saabusin nädala eest Saksamaalt Göttingenist. Seal jõudsime Tartu Ülikooli jaoks olulise verstapostini: neli maailmas kõrgelt hinnatud ülikooli – Genti, Göttingeni, Groningeni ja Uppsala ülikool, mis moodustavad võrgustiku U4 – otsustasid võtta meid võrgustiku viiendaks täisliikmeks.

Eesti rahvusülikooli jaoks on see teedrajav tunnustus ja näitab väga suurt usaldust. Meenutagem, et täna täpselt 99 aastat tagasi rääkis Tartu Ülikooli toonane kuraator Peeter Põld siinsamas aulas, et rahvusülikool saab areneda vaid siis, kui tegutseb rahvusvaheliselt.

Me oleme järjekindlalt tegutsenud selle nimel, et Tartu Ülikool oleks – tsiteerin veel kord Peeter Põllu aulakõnet – „osanik üleilmlises rahvusvahelises teaduslikus ühispüüdes“. Püsime juba praegu kindlalt maailma parimate ülikoolide seas. Üheks selle tunnustäheks on ka tõsiasi, et äsja jõudsid maailma enim viidatud teadlaste nimekirja 13 meie ülikooli tippteadlast. See on erakordne. Ma tänan teid, maailma mõjukaimad teadlased Andres Metspalu, Tõnu Esko, Reedik Mägi, Markus Perola, Urmas Kõljalg, Leho Tedersoo, Martin Zobel, Meelis Pärtel, Mari Moora, Kessy Aberenkov, Mohammad Bahram, Heikki Junninen ja Krista Fischer.

Hea ülikoolipere! Te olete südamega sillutanud tee selleni, et meid võetakse maailma ülikoolide seas võrdsena. Veelgi enam, nagu ütles mu hea kolleeg Erik Puura: Tartu Ülikoolist on saanud ülikool, mille järgi joonduvad paljud teised.

Me peame tegutsema teiste ülikoolidega ühiselt. Teisiti lihtsalt ei saa. Nagu juba nimetatud U4, või tegelikult nüüd siis U5 meeskonnas hakkame ellu viima üht tulevikukäsitust Euroopa ülikoolist.

See on ülikoolide piirideta tegutsemine: ühised õppekavad ja üliõpilastele kõrghariduse omandamiseks avaramate piiriüleste võimaluste loomine; teaduskoostöö, võrgustikud ja ühised rahastustaotlused.

Teiste Euroopa ülikoolidega koos tegutsedes saame pakkuda oma noortele rahvusvahelist haridust siinsamas, kodus. Göttingenis sõlmitud kokkulepped annavad meie üliõpilastele edaspidi võimaluse õppida Tartu Ülikooli üliõpilasena teistes Euroopa ülikoolides ja tulla taas tagasi Tartusse.

Ülikool pingutab selleks, et meie talendid jääksid Eestisse, aga ka selleks, et meiega liituksid andekad noored mujalt maailmast. Ka Eesti uue haridusstrateegia koostajad on osutanud, et maailmas tekib üha suurem konkurents talentide pärast, sest vähesed riigid saavad toetuda ainult enda rahva teadmistele ja oskustele.

Proovime ka ülikooli uue karjäärimudeliga avada uksi, mis tooksid Eestisse välisülikoolide parimaid teadlasi.

Siin on üleskutse ka riigile aruka rändepoliitika kujundamiseks. Me ei saa maha salata tõsiasja, et meid on Eestis vähe ja paraku jääb aina vähemaks. Kuidas saab meie majandus areneda, kui meil pole piisavalt tööealisi inimesi?

Olen veendunud, et parim viis meie rändepoliitika juhtimiseks on tuua siia talente, sealhulgas andekaid välisüliõpilasi. Vastu võetud parimad välisüliõpilased peavad jääma Eestisse, neile peab võimaldama praktikakohti, et siduda nad juba õppimise ajal Eesti ettevõtluse, meie ülikoolide ja riigiasutustega.

Isegi kui osa neist läheb koju tagasi, on nad siiski meie panus paremasse maailma. Nad viivad kaasa kontaktid, neist areneb meie võrgustik. Nad on meie inimesed. See on meie julgeoleku garantii: tark Eesti saadik igas sadamas. Ülikooli lõpetamise järel Eestisse jäävad välisüliõpilased aitavad meil aga arendada teadusmahukat majandust.

Eelmisel aastal suutis Eesti riik täita teadus- ja arendustegevuse rahastamise strateegilisest eesmärgist vaid poole (1% asemel 0,52% SKT-st). Kas riik jääbki lootma sellele, et meie hiilgavad teadlased saavutavad tipptasemel tulemusi vaid välisgrantide toel?

Kelle otsa vaadata siis, kui meie noored andekad kolleegid lähevad võõrsile, kus riigi tugi teadusele on ühe elaniku kohta seitse korda suurem kui Eestis? Need arenenud teadusriigid on muide siinsamas meie lähedal: Rootsi ja Taani. Nii et pole kaugele minna.

Eesti erakondade juhid püüavad praegu saavutada teaduse rahastamise kokkulepet, mis oleks vettpidav ka pärast valimisi. Ma loodan, et erakonnad jõuavad üksmeelele ja võtavad teadusel põhineva Eesti arengu oma südameasjaks. Vaid nii saame usaldada riigiga sõlmitud kokkuleppeid ja olla kindlad, et nende täitmine ei olene tõmbetuultest.

Kuid selleks, et teadmised ja faktid oleksid meie ühiskonnas väärtustatud, ootan ma abi ka teilt, hea ülikoolipere. Meie tunnustatud teadlane Tuul Sepp rääkis ühes hiljutises intervjuus, et paljud tänapäeva probleemid tulenevad teadlaste tegemata tööst. Ta küsis, miks pöörduvad inimesed abi saamiseks pseudoteaduse poole ja miks ei mõista poliitikud teaduse rahastamise tähtsust, ning vastas ise: „Me ei ole suutnud näidata ühiskonnale, et me oleme vajalikud ja miks üldse teaduslik meetod peaks olema see, millega me maailmale läheneme.“

Me ei saa võtta naeruvääristavat hoiakut nende inimeste suhtes, kelle tegevus on vastuolus igasuguse teadusliku arusaama või, veelgi enam, terve mõistusega. Iga inimene teeb oma otsused ja valikud just enda kogemuse ja teadmiste järgi. Kui aga teadmisi napib, on meie ülesanne ühiskonda tasakaalukalt harida.

Tuletan meelde ka oma arstist kolleegi, rahvusülikooli esimese rektori Henrik Koppeli põhimõtet, et teadlane peab rääkima inimestele mõistetavas keeles. Ta ei pidanud silmas pelgalt eesti keelt, vaid selgekeelsust laiemalt.

Ka rahvusülikoolist rääkides keskendutakse enamasti eesti keele ja kultuuri hoidmisele, ometigi on meie kohustused sellest tähtsast ülesandest väga palju laiemad. Rahvusülikool on Eesti ülikool. On Eesti ühiskondliku arengu eestvedaja, ühiskonna probleemide sõnastaja ja lahenduste pakkuja. Peame kujundama teadmuspõhist ühiskonda ja majandust, hoidma ja edendama demokraatlikku õigusriiki ja omariiklust.

Rahvusülikool saab seda kõike teha siis, kui mõistame, et oleme rohkem kui neli eraldiseisvat valdkonda. Me oleme üks ülikool. Meie jõud on veel suurem, kui tegutseme ühiselt, kui oskame teisi märgata, kuulata, kaasata oma uuenduslike ideede elluviimisse, olla kõiges solidaarsed.

Kuid täna on pidupäev. Tähistame rahvusülikooli 99. aastapäeva ja muu hulgas võtavad 113 noort kolleegi täna vastu õnnitlusi, sest on viimase aasta jooksul omandanud meie ülikoolist doktorikraadi. Tervitame ka nelja uut audoktorit.

Tänasega algab ka rahvusülikooli suur juubeliaasta. Nii nagu „Eesti Vabariik 100“ ei mahtunud vaid 24. veebruarile, ei mahu ainult ühele päevale, 1. detsembrile ka rahvusülikooli tähtsündmus. Kogu järgneva aasta tähistame mitte ainult rahvusülikooli, vaid kogu eestikeelse kõrghariduse 100. aastapäeva. Avanguks võime lugeda möödunud neljapäeva, mil väliseesti heatahtliku kogukonna juubelikingitusena kuulutati välja väliseesti külalisprofessuur.

Elagu ülikool! Elagu õppejõud! Elagu iga üliõpilaspere liige! Semper sint in flore!