Üliõpilaste eluolu sõjajärgsetel aastatel

Teise maailmasõja lõppjärgus taasavatud Tartu Riikliku Ülikooli esimesel kümmekonnal tegevusaastal oli üliõpilaste eluolu küllaltki raske.

Äsja ülikooli astunud tudengi esimene mure oli leida elukoht. Kui 1920.–1930. aastatel olid üliõpilased üürinud majaomanikelt tube või kortereid, siis nüüd, mil suur osa linnast oli hävinud, üüritube nappis ja olemasolevad olid väga kallid. Enamasti nõuti osa üürist rahas, osa aga küttes ja toiduainetes.

Nii oligi ülikool 1944. aasta sügisel keerulise probleemi ees: kuhu kõik üliõpilased majutada? Esiti hakati ülikooli käsutusse antud hoonetes üliõpilastele tube eraldama ükshaaval – esimesed neli tuba jagati välja endises üliõpilasmajas (praegune Ülikooli Kohvik), seejärel viis-kuus tuba Rüütli tn 13 teisel korrusel. Õppeaasta jooksul õnnestus linna täitevkomiteelt üliõpilaste majutamiseks veel paar maja saada.

Ent pingutustest hoolimata tõusis tudengite majutamise küsimus 1945. aasta sügisel taas teravalt päevakorda. Nimelt pidi hariduse rahvakomissari ettepanekul sel aastal õpinguid alustama 1300 uut üliõpilast, kuid ehkki linn andis ühiselamuteks veel mitu hoonet, oli ülikoolil jagada ikkagi vaid 318 kohta. Seetõttu pääses ühiselamutesse kõigest 16% üliõpilaskonnast. Elukohtade nappus jäi probleemiks põhimõtteliselt kuni nõukogude aja lõpuni, ent keerulisimad olid siiski 1940. ja 1950. aastad.

Kui tudengil õnnestuski ühiselamukoht saada, olid sealsed elutingimused 1940. aastate lõpuni äärmiselt nigelad. Ühte tuppa võidi paigutada koguni kümme inimest, nii et keskmiselt pidi iga üliõpilane ühiselamus hakkama saama umbes kolme-nelja ruutmeetriga. Tubades olid sageli vaid voodid ning mitme peale üks laud ja üks tool, isegi põhukott tuli magamiseks endal muretseda. Lisaks puudusid enamasti nii elementaarsed pesemis- kui ka toiduvalmistamisvõimalused.

Et katkiste ahjude parandamisega läks mõnigi kord aega, pidid üliõpilased talvisel ajal tihtipeale elama külmades tubades. Magati, läkiläki peas ja kindad käes, ning hommikul tuli enne kirjatöö juurde asumist tint elektripliidil üles sulatada. Isegi kui ahjud olid töökorras, ei pruukinud alati kütet olla, ja sellegi kohaletoomine oli ikkagi üliõpilaste endi korraldada.

Loe edasi Tartu Ülikooli ajakirjast