Uuring: Eesti sotsiaalsete talupidamiste arengut pärsib puudulik toetus

Sotsiaalne talupidamine on Eestis suhteliselt uus, kuigi Euroopa Liidu liikmesriikides pööratakse sellele üha suuremat tähelepanu, sest järjest enam märgatakse põllumajanduse ja maaelu positiivseid mõjusid inimese sotsiaalsele, psüühilisele ja vaimsele heaolule. Kerli Varik leidis Tartu ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös, et Eestis võiks sotsiaalseid talupidamisi luua mitmete valdkondade spetsialistid koos, ent nende arendamiseks on ennekõike vaja riigi toetust.

Tartu ülikooli majandusteaduskonna lõputööst „Sotsiaalne talupidamine Euroopas ja Eestis“ selgus, et Eestis tegelevad sotsiaalse talupidamisega praegu veel mõned üksikud talud, kuna inimesed kas ei tea või teavad sellest veel liiga vähe.

Variku uurimuses jagasid oma kogemusi kuus Eesti sotsiaalset talupidamist, kes nimetasid oma põhilisteks sihtrühmadeks intellektipuudega inimesi, erivajadustega lapsi, noori ja täiskasvanuid, vaimupuudega inimesi, perekondi ning kooli- ja lasteaialapsi. Kliendid aitavad talude juures tegeleda kariloomade eest hoolitsemisega või pakutakse neile loomateraapiat.

Tartu ülikooli juhtimise lektor, bakalaureusetöö juhendaja Merike Kaseorg rääkis, et mitmed sotsiaalsed talupidajad tõid teraapia tulemusena välja klientide enesehinnangu tõusu ja vaimse rahulolu. „See aitab omakorda kaasa sotsiaalsele kaasatusele, kuna nii tunneb inimene, et ta kuulub ühiskonda.”

Eesti sotsiaalsete talupidamiste arengut pärsib puudulik rahastus ja toetus. „Riigipoolsed toetused puuduvad, seega enamus rahastust tuleb kas erasponsoritelt või läbi projektide,“ ütles Kaseorg, tuues näiteks, et kui Eestis sotsiaalse talupidamise rahastamissüsteem on nö „lapsekingades“, siis näiteks Holland, Norra ja Belgia on vägagi huvitatud, et maapiirkondades seda valdkonda arendatakse. „Nad on selle jaoks loonud ka otsetoetusi. Itaalias ja Suurbritannias on talude toetuseks rajatud erinevad fondid, mis rahastavad lisaehitiste rajamist,” lisas Kaseorg.

Lõputöös seisab, et maaeluministeeriumi hinnangul on Eestis asjaosalised valdkonna arendamisest vähe huvitatud, kuid kahe antud alal kõige edukama riigi, Hollandi ja Norra näitel võib öelda, et seal hakkas sotsiaalsete talupidamiste arvukus kasvama peale seda, kui ministeerium valdkonda tutvustas ning toetama hakkas.

Eesti sotsiaalsed talupidajad leiavad, et riik võiks eraldada ressursse antud valdkonna toetamiseks ning luua programme, mis tutvustavad sotsiaalset talupidamist riiklikul ja kohalike omavalitsuste tasemel ning selle kaudu kogu elanikkonna hulgas, kuna sotsiaalne talupidamine panustab maapiirkondade arengusse.

Töö autor Kerli Varik arvas, et kuna praegu on Eestis väga vähe inimesi, kes defineerivad oma tegevust kui sotsiaalset talupidamist, on kindlasti siinsel maastikul ruumi uutele algatustele: „Sarnaselt Euroopa riikide näidetele, võiks ka Eesti hoolekande- ja haridusasutuste töötajad teha koostööd tavaliste taludega. Seda eriti juhul, kui selline töötaja on mõne talupidaja pereliige ning aitaks oma tegevusega panustada pere talupidamise mitmekesistamisse.“

Varik lisas, et nii võiksid näiteks eripedagoogid, füsioterapeudid, meditsiiniõed ja mitmed muud oma ala professionaalid teha koostööd talupidamistega ning luua Eestisse sotsiaalseid talupidamisi juurde.

Lisainfo
Kerli Varik, bakalaureusetöö autor
5596 8223
kerlivarik@live.com

Virge Tamme
Tartu Ülikooli pressinõunik
Tel: +(372) 737 5683
Mob: +(372) 5815 5392