Veebipõhise võistluse korraldamise õppetunnid

Maailma räsiva koroonaviiruse tõttu jäi eelmisel õppeaastal ära mitu riiklikku ja rahvusvahelist olümpiaadi. Sama saatus ootas ka septembris Colombias Bogotás toimuma pidanud rahvusvahelist astronoomia ja astrofüüsika olümpiaadi. Et aga õpilased saaksid siiski võimaluse oma teadmised proovile panna, otsustati olümpiaad asendada veebipõhise võistlusega.

Osalevate riikide esindajate koosolekutel selgus, et veebivõistluse korraldamisel on parim kogemus ja tehniline ettevalmistus Eestil. Nii sündis siinsete asjatundjate abil üleilmne e-võistlus astronoomias ja astrofüüsikas (Global e-Competion in Astronomy and Astrophysics (GeCAA)). Seda peeti 25. septembrist 23. oktoobrini Tartu Ülikooli teaduskooli viktoriinide keskkonnas. Individuaalvõistlusest võttis osa 278 õpilast 38 riigist, võistkondlikus osas oli 40 tiimi. 

Eesti parimana saavutas Henriete Toomlaid Pärnu Koidula Gümnaasiumist individuaalvõistlusel hõbemedali. Jarl Patrick Paide ja Mihkel Jakobson Tallinna Reaalkoolist tõid koju pronksmedali. Üldvõit läks sel aastal Kanadasse. Riiki esindasid veel Arthur Harri Jaakko Audentese Erakoolist, Ander Pavlov Elva Gümnaasiumist,  Gregor Ludvig ja Saskia Põldmaa Tallinna Reaalkoolist, Leonid Zinatullin Hugo Treffneri Gümnaasiumist ning Ralf Joosep Kask ja Kristi Koitla Gustav Adolfi Gümnaasiumist. Üldvõit läks sel aastal Kanadasse.

Oma kogemusi veebipõhise võistluse korraldamisel jagab projektijuht Tiit Sepp.

Kõige lühema korraldusajaga rahvusvaheline võistlus
Eriolukorra tõttu oli meil veebipõhise võistluse korraldamiseks aega kolm-neli kuud. Tavaliselt planeeritakse selliseid üritusi vähemalt kaks aastat, nii et seda olümpiaadi võib pidada kõige lühema korraldusajaga rahvusvaheliseks võistluseks. Lisaks jäid korraldusaja sisse suvi ja sellega kaasnev puhkuseperiood, mis tegid kogu protsessi veel keerulisemaks. Seepärast tuli üsna suur osa tegevusest ja võistluse ülesehitus käigu pealt välja mõelda.

Muret valmistas varasema eeskuju puudumine. Olime küll muutnud kevadise Eesti riikliku astronoomia lahtise võistluse rahvusvaheliseks, kuid tajusime selle korralduses omajagu puudusi. Üleilmse võistluse korraldamise seisukohalt oli see andnud meile juba siiski väga hea kogemuse.

Võrreldes tavavõistlustega oli kõige keerulisem see, et arvestada tuli täiesti uut tüüpi probleemidega. Osa neist olid etteaimatavad, näiteks see, et Hiina Rahvavabariigis kehtivad tehnoloogiapiirangud. Silmas tuli pidada, et tehnilised lahendused, mis töötavad Eestis iseenesestmõistetavalt, ei pruugi toimida teistes riikides. Omajagu oli ka probleeme, mida me ette näha ei osanud. Kuigi püüdsime võimalikult paljut aegsasti katsetada ja töötavaid lahendusi kirjeldada, tekkis võistluse ajal siiski vajadus seadeid muuta.

Hoopis omaette mõõtme moodustasid geograafia ja geopoliitika. Erinevalt traditsioonilisest võistlusest, kus kõik osalejad on ühes kohas, tuli arvestada riiklike eripäradega. Nii oli meil vaja võtta reaalajas vastu otsuseid, mis tagaksid õiglased võistlustingimused olukorras, kus Indoneesias oli voolukatkestus, Saksamaad tabas torm ning Aserbaidžaan ja Armeenia alustasid omavahelist sõjategevust, mis piiras interneti kättesaadavust mõlemas riigis. Aga tehtud saime!

Tavatu vaatlusvoor ja maailmatasemel veebiseminarid
Astronoomia ja astrofüüsika olümpiaad koosneb tavaliselt individuaalsest ja võistkondlikust osast. E-võistluse loomisel sai otsustatud, et selle ülesehitus ja sisu on võimalikult sarnased füüsiliselt toimuma pidanud olümpiaadi omadega. Lisaks teooria- ja andmeanalüüsi voorule on individuaalvõistluse lahutamatu osa vaatlusvoor, kus õpilased peavad korraldajamaal välitingimustes nii palja silma kui ka teleskoobiga lihtsamaid vaatlusi tegema ja objekte taevast üles leidma. Seda veebipõhiselt ilmselgelt teha ei saanud. Me proovisime arendada ka n-ö virtuaalse vaatlemise võimekust, kuid see ei õnnestunud nii hästi, kui me lootsime.

Võistkondlikult tuli õpilastel sooritada üks teoreetiline ja üks praktiline ülesanne. Teooriaosas keskenduti kosmilise mikrolaine-taustkiirgusele ehk reliktkiirgusele, praktilises osas tuli osalejatel mõõta Kuu kaugust Maast. Teadsime, et selle ülesande lahendamisel annab eelise hõredam jaotus gloobusel, ja üritasime selle kõigile võistkondadele tagada. Muidu jagasime õpilasi võistkondadesse juhuslikult. Meile üllatuslikult olid õpilased oma suhtluskanalite ülesseadmisel edukamad, kui lootsime – mitte ükski võistkond ei vajanud suhtluse ja töökorralduse juures keskset tuge. Seega võib väita, et mõnikord pealt peab lapsi lihtsalt usaldama.

Vahepaladena oli õpilastel võimalus võistluse jooksul osaleda kahel kõrgetasemelisel veebiseminaril, mille valisime ajakavva teemade atraktiivsuse järgi. Selles oli meile abiks Eesti võistkonna juhendaja Richard Luhtaru suhtlusvõrgustik Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis, mille kaudu leidsime esinema NASA astronaudi Catherine Colemani ja mustade aukude uurija Erin Kara. Lisaks korraldasime osalejatele virtuaalse rabamatka, millega püüdsime asendada tavaliselt toimunud kultuuriprogrammi.

Oli nii õnnestumisi kui ka tagasilööke
Suurimaks õnnestumiseks võib kahtlemata pidada seda, et võistlus siiski toimus, me suutsime üldjoontes ajakavast kinni pidada ja tulemusteni jõuda. Kõige olulisem on asjaolu, et tublid õpilased, kes olid ära teinud kõva eeltöö, said hoolimata kõigest võistlusel osaleda, kuigi hoopis teistmoodi ja teise nime all. COVID-19 oleks võinud neilt selle võimaluse röövida, kuid õnneks seda ei juhtunud.

Tugevaid tagasilööke oli kaks. Esiteks kaasasime Eesti väiksuse tõttu kohtunikeks ka rahvusvahelisi hindajaid. See tekitas meile hiljem suure kontrollikoormuse, sest rahvusvaheline abi ei olnud nii ühtlasel tasemel, kui lootsime. Osa hindajaid jättis oma töö tegemata ja me pidime neid asendama, mis omakorda tähendas ülekoormust kesksetele kohtunikele.

Teine murekoht oli tehnilised raskused, mis muutsid ennekõike esimese vooru korraldamise kohati reaalajas tulekustutamiseks. Järsku oli vaja lahendada arvukaid probleeme, mida me katsetamise käigus ei tuvastanud. Õnneks laabus kõik ja pigem oli probleeme märksa vähem, kui eeldasime.

Eesti õpilaste tubli tulemus
Eesti õpilaste selleaastased juhendajad Carel Kuusk ja Richard Luhtaru on ka ise omal ajal rahvusvahelisel astronoomia ja astrofüüsika olümpiaadil osalenud ja medaleid võitnud. Võistlemist ja juhendajaks olemist peavad noormehed üsna erinevaks kogemuseks. Kuna kõik õpilased lahendasid ülesandeid oma kodus, siis oli organiseerimist ja juhendajatööd selle võrra vähem kui tavaliselt. Õpilastele soovitusi ja materjale jagades lähtus Luhtaru eelkõige sellest, millest tal endal õpilasena kõige rohkem kasu oli. Lisaks oli abiks varasemate olümpiaadide ülesannete tundmine. Eesti õpilaste võistlustulemustega jääb Luhtaru igati rahule. Arvestades, et kaks tugevat õpilast otsustasid olümpiaadil mitte osaleda ja võistkond koosnes suures osas noortest õpilastest, kelle jaoks oligi ehk suurem eesmärk medalite asemel võistluskogemuse saamine, on kolm medalit väga tubli saavutus.
 
Hea tagasiside ja kutse Colombiasse
Õpilaste tagasiside võistlusele on siiani olnud ootamatult hea, kiitev või isegi väga kiitev. Erinevalt tavapärasest oli võistlusel palju rohkem õpilaste ja korraldajate vahelist otsesuhtlust (tavaliselt kannavad selle eest hoolt võistkondade juhendajad). Niisuguse suhtluse osakaalu võiks ehk edaspidigi suurendada.

Ka teiste riikide juhendajad jäid võistluse korraldusega rahule. Kõik mõistsid juba alguses, et teeme midagi uut ja erilist. Seetõttu olid juhendajad mõistvad ka siis, kui mõni tehniline lahendus kohe tööle ei hakanud. Tore on lugeda, et nii Aserbaidžaan kui ka Armeenia on võistlusega rahul ning nende omavaheline suhtlus võistlusel toimis ka kohapeal lõkkele löönud vaenutegevusest hoolimata. Meele teeb rõõmsaks, et Iraani juhendajale meeldis pärsia keele lahendus, mille jaoks Eesti arendajad päev varem paranduse tegid. Eriti tänulikud olid Colombia juhendajad, kes kutsusid meid kõiki järgmisel aastal kohapeal toimuvale rahvusvahelisele olümpiaadile.

Võistluse tulevik
Edasisele mõeldes on kõigepealt kindlasti plaanis magada. Kohati läks võistluse korraldamine nii intensiivseks, et unetunde oli ööpäevas keskmiselt umbes kolm. Pikemas plaanis võib aga võistlusega rahule jääda, sest suutsime taas tõestada, et Eesti on küll väike, aga tubli. Vähemalt astronoomilises sfääris on Eesti digitiiger tugev ja meil õnnestus järjekordselt maailmale oma eesrindlikkust näidata.

Veebipõhine võistlus ei ole kindlasti rahvusvahelise astronoomiaolümpiaadi tulevik, kuid võiks eksisteerida füüsilise võistluse kõrval. Kohapealsetel võistlustel loovad õpilased lisaks teadmiste kogumisele sõprussuhteid kogu eluks. See annab väga suure eelise. Lisaks saab füüsiliselt toimuval võistluse lahendada ülesandeid, mis ei ole ekraani vahendusel võimalik. Võõra riigi öötaevas galaktikaid otsida on ikka võrratult põnevam, kui seda pildi pealt teha. Unustada ei saa ka kultuuri vahetut kogemist, mida virtuaalselt nii lihtsalt teha ei saa. Loodetavasti avaneb selleks võimalus järgmisel suvel Colombias.

Täname võistluse korraldajaid, tublisid osalejaid ja nende juhendajaid. Astronoomia ja astrofüüsika e-võistluse lõputseremooniat on võimalik järelvaadata Youtube’is. Suur aitäh Haridus- ja Teadusministeeriumile, Eesti Teadusagentuurile, Tartu observatooriumile ja Jaan Tallinnale võistluse toetamise eest!