Vilistlane Sarah Adamson: ära lase teistel enda elu valida

Kui juba õppida, siis ikka oma südame, mitte ratsionaalsete, „õigete” valikute sunnil, kirjutas Tartu Ülikooli vilistlane ja reporter-toimetaja Sarah Adamson Eesti Päevalehes.

„Aga kes sinust siis tulevikus üldse saab?“ küsis mult esimesel ülikooliaastal hambaarstiks õppima läinud klassiõde.

„Kas sa ei ole mõelnud mingit päris asja õppida? Ehk tasuks mõelda …“ ütles mu muusikust sõbra isa talle.

 

Ühiskondlik edukultus ja illusioon toidavad mõtteviisi, mille kohaselt säravad erialad kindlustavad automaatselt ka särava elu.

„IT-st maalikunsti õppima – miks selline valik?“ arutasime sõpradega üllatunult tuttava otsust õpingutes kannapööre teha.

Õpetaja, kellega mitu aastat pärast lõpetamist paari klassikaaslasega kohtusime, lõi rõõmsalt käsi kokku, kui kuulis, et vähemalt üks meist õpib midagi perspektiivikat. „Arstiks! Kui tubli!“

Need näited elust enesest ilmestavad mõtteviisi, nagu oleksid ühed erialad justkui õigemad, kasulikumad ja edasiviivamad kui teised. On ju „pehmed“ ja „kõvad“ erialad; viimasena nimetatuid tudeerivad inimesed on kindlasti ka edaspidi „kõvemad“. Selline mõtteviis on endiselt tuntav nii ühiskonnas kui ka minu lähiringkonnas ning seda toidavad peamiselt ühiskondlik edukultus ja illusioon, et säravad erialad kindlustavad automaatselt ka särava elu.

Ei mingit garantiid

Tegelikult ei anna pelgalt erialavalik ju mingit garantiid. Edu ja õnne võti on teha tööd, mis on südamelähedane, ja teha seda hästi (mis eeldab enamasti palju tööd ja pingutust). Muidugi tuleb kasuks veidi vedamist, nagu ikka elus. Aga ei tasu arvata, et otsusest õppida IT-d, arstiteadust või juurat edu lihtsalt sülle kukub.

 

Ei tasu arvata, et otsusest õppida IT-d, arstiteadust või juurat edu lihtsalt sülle kukub.

Loomulikult annavad teatud erialad paremad eeldused – rohkem võimalusi tööturul –, on kõrgemini tasustatud ja põhjendatult ühiskonnas prestiižikamad. Oma tööd hästi tegevad arstid, IT-inimesed ja advokaadid ongi andekad ja tunnustust väärt. Tunnustust on aga väärt ka näiteks soome-ugri keeleteadlased, sotsioloogid, kunstnikud ja kõik teised, kelle elukutset silmaklappidega kaaslased ei mõista. Õnneks võetakse klapid üha rohkem eest.

Kui lõpuklassis mõtlesin, kelleks ma saada tahan ja mida ülikoolis õppida võiks, siis lähtusin paratamatult paljuski sellest, mida oleks tark õppida. See on ühest küljest õige, sest nii tähtsat otsust tulekski ratsionaalselt ja strateegiliselt kaaluda. Teisalt on see libe tee – selline suhtumine piirab, sest lähtub välisest survest ja eeldustest.

Kaalusin koguni majandust!

Näiteks kaalusin ma hoolimata sellest, et olen matemaatika vallas „täiesti tuhm“, minna ülikooli näiteks majandust õppima. Miks? Tundus perspektiivikas ja kasulik ning 2015. aastal, kui ma ülikooli astusin, oli see üks populaarsemaid erialasid.


Lõpuks ma majandusteaduskonda ei kandideerinud, sest mind ei köitnud see. Kandideerisin hoopis õigusteaduse ning ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialale. Suuresti samal põhjusel kui majandust kaalusin ka juurat, sest see on ju tark valik. Määravamaks sai aga, et õigusteadus tundus põnev ja rohkem minu asi. Just see viimasena öeldu peaks olema kõigi plusside ja miinuste kõrval otsustav. „Minu asi“ tähendab igaühe jaoks midagi erinevat, minu jaoks on see kombinatsioon iseloomust, võimetest ja oskustest ning elukutsele seatud ootustest.

 

Välise surve tuum on saavutusvajadus ja -ihalus, mis meie ühiskonnas laiemalt tooni annab.

Ajakirjandus ja kommunikatsioon tundus olevat samuti minu asi, aga oli teine valik, sest näis vähem tark otsus. Pärast sisseastumisvestlust tundsin aga äratundmist, mis on mind elus tabanud harva, kuid senimaani alati õigeks osutunud. Tundsin ära, et see on eriala, mida ma õppida tahan. Miks? Ega ma seda täielikult ei mõistnud. Erialavalikul on tarvis ka julgust, nagu elus oluliste otsuste langetamisel kipub olema.

Kellele sa elukutset valid?

Julguse kuulata südame häält ja minna õppima seda, mida päriselt tahad, võib lämmatada väline surve. Üldine edukultus, vanemate soovitused, sõprade nöökimine ja õpetajate manitsemine on mõned tegurid, mis toona näiteks minu niigi segaseid mõtteid hägustasid. Vahepeal lausa ununes, et elukutse valin ju ikka endale.

Välise surve tuum on saavutusvajadus ja -ihalus, mis meie ühiskonnas laiemalt tooni annab.

Kooli algus on ukse ees, mistõttu tasub seda eriti silmas pidada nendel, kes ülikooli astuvad ja õpinguid jätkavad. Rohkem avatud meelt ja mõistmist nii enda kui ka teiste valikute suhtes tuleks aga igal ajal meeles hoida.