D E M O K R I T O S
Abderast (u. 460 - u. 370 e.Kr)

Valik tunnistusi ja fragmente · Ikonograafia · Kreeka tekst · Kirjandus
Leukippos


  1. Antiikaja filosoofide järgnevustabeleist
  2. Demokritose õpetuse resümee
  3. Olemise printsiibid
  4. Õpetus aatomeist
  5. Tunnetusteooria ja loogika. Psühholoogia
  6. Elu, inimese ja ühiskonna tekkimine. Keelest ja kunstist
  7. Religioon ja ebausk
  8. Eetika ja poliitika

VIII. EETIKA JA POLIITIKA

1. Tark seab sihiks "meelekerguse"
A 167, B 170 171 D; 742, 777, 780 L.; Stobaios, 2.7.3: Demokritos ja Platon seovad õnne (eudaimonia) hingega. Esimene kirjutas: "õnn on hinges nagu ka õnnetus." "Õnn ei asu ei karjades ega kullas hing on jumaluse (daimôn) asupaik." Ta nimetab <õnne ka> (1) meelekerguseks (euthymia), heaoluks, kooskõlaks mõõdupärasuseks ja häirimatuseks. See rajanevat naudingute (hedonê) eristamisel ja valikul ning see olevat inimeste jaoks kõige kaunim ja kasulikum.

B 216 D.; 343 L.; Stobaios, 3.7.34: Demokritos: Kohkumatu tarkus on kõigist kõige hinnalisem väärtus (2).

A 169 D.; 741, 743 L.; Cicero Hea ja kurja piiridest 5.23: Demokritose muretus aga, mis on justkui sama mis hingerahu ja mida ta nimetab euthymia, tuli sellest arutlusest välistada, sest see hingerahu oligi õnnelik elu ise. Ibid., 5.83: Demokritos, kellest räägitakse (ma ei hakka uurima, on see tõsi või mitte), et ta ise tegi end silmituks - kindlasti selleks, et ta vaim oleks tunnetamisel vähem eksitatud -, eiras pärandit, jättis põllud sööti - mida muud kui mitte õnnelikku elu otsides? Kui ta arvaski, et see seisneb tunnetamises, tahtis ta siiski, et sellisest looduse uurimisest tuleneks hinge hüve, seepärast ta nimetaski kõrgeimat hüvet euthymia ja sageli athambia, s.t. hingeks, mis on hirmust vaba. Kuid ehkki see on ilus, pole see siiski veel täielikult läbi mõeldud, sest vähe ja sedagi mitte selgelt on ta kõnelnud voorusest.

A 168 D.; 344 L.; Stobaios, 1.3.21: Nad lisasid ka (jutustusi) muutustest ümberasumistel, tahtes veelgi enam kindluatada võimet mitte imestuda, mida ülistavad Demokritos ja kõik teised filosoofid.

B 19  D.·653 339 L. Stobaios, 3.1.210: Demokritos: Meelekergus tekib inimestel lõbu mõõdukuse ja elu mõõdupärasuse (symmetria) läbi, sest puudus ja liigsus armastavad muutuda ja põhjustada hinges suuri liikumisi. Suurte vastandite tõttu liikuvad hinged aga pole ei püsikindlad ega meelekerged. Seega tuleb oma mõte suunata võimalikule ja olla rahul olemasolevaga, mitte kanda oma mälus ja mõtteis neid, keda kadestatakse ja imetletakse, ning vaadelda õnnetute elu ja mõelda, kui väga nad kannatavad, nii et olemasolev näib sulle suure ja kadestusväärsena ja sul ei tule oma hinges kannatada veelgi rohkemat ihaldades. Sest see, kes imetleb jõukaid ja teiste inimeste poolt õnnelikuks peetuid ning kogu aeg neid meeles peab on sunnitud alati midagi uut ette võtma ja iha tõttu püüdma teha midagi hukatuslikku, mida seadused ei luba. Seepärast tuleb seda mitte püüda, teisel puhul aga tuleb olla meelekerguses, võrreldes oma elu nendega, kel läheb halvemini,  ning mõeldes  selle üle, mida nad kannatavad, tuleb end õnnelikuks pidada, kuivõrd neist paremini läheb ja parem on elada. Nii mõeldes elad suuremas meelakerguses ja ajad oma elus põgenema mitte vähe hädasid: kadeduse, auahnuse ja vaenu.

B 3 D.; 333 L.; Plutarchos, Meelekergusest 2.465c; Stobaios, 4.39.25: See, kes tahab elada meelekerguses, peab nii isiklikus kui ka ühises mitte paljuga tegelema ja mida ta ka ei teeks, mitte püüdma üle oma võimete ja loomuse, vaid olema valvel, et, isegi kui tuleb juhus ja näib juhtivat ta enama poole, hoiduda tagasi ja mitte haarata seda, mis on üle võimete. Sest küllus on kindlam kui üleküllus.

B 80 D.; 648 L.; Demokrates, 45: Häbiväärne on palju sekeldada võõraste asjade pärast, iseenda omi aga mitte teada.

B 203 D.; 386 L.; Stobaios, 3.5.22: Tuleb valida mitte iga nauding, vaid ainult selline, mis on seotud ilusaga. Gr. Atomisten, Ns 288, Ash-Shahrastani, S. 305 Cureton: On sünnis, et asud teaduste kallale <alles> pärast seda, kui oled oma hinge vigadest puhastanud ja voorusega sidunud. Sest kui sa seda ei tee, ei lõika sa teadustest mingit kasu.

B 189 D.; 348 L.; Stobaios, 3.1.43: Parim on inimestel elada võimalikult rohkem meelekergust ja võimalikult vähem meelehärmi tundes. See aga juhtub siis, kui ei otsita naudinguid selles, mis on surelik <s.t. mööduv>.

B 231 D.; 644 L.; Stobaios, 3.17.5: Demokritos: Arukas on see, kes: ei kurvasta selle üle, mida tal pole, vaid on rõõmus selle üle, mis tal on.

B 185 D.; 697 L.; Stobaios, 2.31.94: Haritute lootused on paremad kui harimatute rikkus.

B 182 D.; 734 L.; Stobaios, 2.31.66: Hea saavutatakse vaeva ja õppimisega, häbiväärne kasvatab vilja ilma vaevata, iseenesest.

B 187 D.; 384 L.; Stobaios, 3.1.27: Demokritos: Inimestele on kohane hoolitseda enam hinge kui keha eest, sest hinge täiuslikkus parandab keha puudusi, keha tugevus aga ilma mõistuseta ei tee hinge milleski paremaks.

B 149 D.; 776a L.; Plutarchos, Millised kannatused on suuremad... 2.500d: Kui avaksid end seestpoolt, leiaksid mitmekesise ja paljukannatusliku pahede hoidla ja varakambri, nagu ütleb Demokritos.

B 31 D.; 3?9 L.; Clemens Alexandrinus, Kasvataja 1.6: Demokritose järgi ravib keha haigusi arstikunst, hinge aga vabastab kannatustest tarkus.

2. Kohus ja südametunnistus
B 41 D.; 605 L.; Stobaios, 3.1.95; Demokrates, 7: Pahategudest tuleb hoiduda mitte hirmu, vaid kohuse<-tunde> tõttu.

B 38 D.; 656 L.; Demokrates, 4: Ilus on, kui õiglusetust takistatakse või kui ei <ole võimalik, siis vähemasti> ei olda õiglusetuses kaasosaline.

B 256 D.; 601 L.; Stobaios, 4.2.14: Õiglus on see, et tehakse, mida on vaja, õiglusetus see, et ei tehta, mida vaja, vaid hoidutakse kõrvale.

B 62 D.; 603 L.; Stobaios, 3.9.29; Demokrates, 23: Hea pole <veel> see, kui õiglusetut tegu ei tehta, vaid see, kui seda ei tahetagi teha.

B 45 D.; 655 L.; Demokrates, 11: Õiglusetu on õnnetum kui õiglusetuse all kannataja. (Vrd. Platon, Gorgias 479e ja Lurje ad locum.).

B 83 D.; 696 L.; Demokrates, 49: Eksimuse põhjuseks on parema mitteteadmine.

B 264 D.; 604 L.; Stobaios, 4.5.46: Inimeste ees tuleb häbi tunda mitte rohkem kui iseenda ees ja siis, kui sellest keegi teada ei saa, mitte rohkem halba teha kui siis, kui kõik inimesed <seda teak sid>; kõige enam tuleb häbi tunda iseenda ees ning hingele tuleb kehtestada seadus: ei midagi sündsusetut teha.

B 193 D.; 609 L.; Stobaios, 3.3.43: Demokritos: Ähvardavat õiglusetust vältida on arukuse, juba toimunu eest mitte kätte maksta aga tuimuse tunnus.

3. Mõõt
B 102 D.; 339, 349 L.; Demokrates, 68: Ilus on kõiges parajus, üleküllus ja puudus pole minu jaoks.

B 233 D.; 353 L.; Stobaios, 3.13.38; 3.6.60: Kui ületada mõõt, võib meelepäraseim muutuda vastumeelseimaks.

B 198 D.; 361  L.; Stobaios, 3.4.32: Loom, midagi vajades, teab, palju ta vajab, inimene aga mitte.

Gr. Atomisten, Ns 264, Ash-Shahrastani, S. 305 Cureton: Pole sünnis, kui sa pead kasu, milles peitub suur kahju, tõeliseks kasuks, ja kahju, milles peitub suur kasu, tõeliseks kahjuks. Ja mis puutub elusse, mis pole kiiduväärt, siis pole sünnis, et sa pead seda eluks.

B 160 D.; 628 L.; Porphyrios, Kasinusest 4.21: Elu kohta, mis on paheline ja pole arukas, mõõdukas ning vaga, ütles Demakritos, et see on mitte paheline elu, vaid pikaldane suremine.

B 235 D.; 350 L.; Stobaios, 3.18.35; 3.6.65: Need, kes loovad oma naudingud kõhu abil ja ületavad parajuse söömises, joomises ja armatsemises, neil kõigil on naudingud lühikesed ja kestavad vähe aega, siis kui nad söövad või joovad, muresid aga on palju. Selline iha on alati ühe ja sellesama järele ja kui see, mida nad ihaldavad, toimub, möödub nauding kiiresti ning selles kõiges pole midagi kasulikku peale lühikese lõbu ja jälle on vaja sedasama.

B 223 D.; 350 L.; Stobaios, 3.10.65: See, mida vajab keha, on kergesti kõigi käsutuses, ilma vaeva ja piinata, see aga, mis vajab vaeva ja piina ning elu valurikkaks teeb, seda ihaldab mitte keha, vaid mõistuse nüridus.

4. Sõprus
659 L.; Antonius Melissa, Sententsid 1.24: Tõelised sõbrad teevad rõõmud magusamaks ja õnnetused kergemaks, jagades esimesi ja võttes osa teistest.

B 99 D.; 662 L.; Demokrates, 65: Pole väärt elama see, kel pole ainsatki head sõpra.

B 103 D.; 662 L.; Demokrates, 69: Mulle näib, et seda, kes ise kedagi ei armasta, ei armasta keegi.

B 106 D.; 665 L.; Demokrates, 32: Õnnes on sõpru leida kerge, õnnetuses aga raskem kõigest.

B 98 D.; 660 L.; Demokrates, 64: Ühe aruka sõprus on parem kui kõigi arutute oma.

B 97 D.; 661 L.; Demokrates, 63: Paljud, kes näivad olevat sõbrad, pole seda, ja kes ei näi olevat, on. Tark peab selle ära tundma.

B 107 D.; 711 L.; Demokrates, 73: Mitte kõik sugulased pole sõbrad, vaid ainult need, kes on üksmeelel kasu suhtes.

B 107a D.; 638 L.; Demokrates, 74: Hinnatav on see, kui inimesed inimeste hädade üle ei naera, vaid kaasa tunnevad.

5. Naine ja lapsed

274 D.; 703 L.; Slobaios, 4.23. 38: Naise kaunistuseks on vähesõnalisus, aga ka kaunistuse lihtsus on ilus.

B 110 D.; 703 L.; Demokrates, 77: Naine ärgu arutlegu, sest see on hirmus.

706 L.; Anionius Melissa, 2.35: Keegi küsis Demokritoselt: "Mispärast sina, ise suurt kasvu, võtsid väikse naise?" Too aga vastas: "Valisin pahedest väikseima.">

B 275-278 D.; 562, 721, 722, 724 L.; Stobaios, 4.24.29-33: Laste kasvatamine on kahtlane asi, sest õnnestumise puhul on see nõudnud palju võitlust ja muret, ebaõnnestumise puhul aga on valu suurem kui millegi muu puhul. Minu arvates ei pea lapsi muretsema, sest näen laste omamises palju ja suuri ohte ning palju meelehärmi, vilja aga vähe ja sedagi tühist ja kesist. Kui aga kellelgi on soov last omada, näib parem olevat võtta mõne sõbra oma. Nii on laps selline, nagu ta soovib, sest tal on võimalik valida, millist ta tahab, ning kes näib kohane olevat, see sobib küllap paremini ka oma loomu poolest. Seega on siin see erinevus, et on võimalik võtta last oma meele järgi, paljude seast sellist, millist on vaja. Kui aga laps endale ise tehakse, siis on selles paljud ohud: tuleb ju paratamatult leppida sellisega, milline sünnib. Omada lapsi näib olevat inimestele üks paratamatuid <vajadusi> nii looduspäraselt kui ka mingi põlise elukorralduse kohaselt. See on selge ka teiste elusolendite puhul, sest kõik nad muretsevad järeltulijad loodust järgides, mitte aga mingi kasu pärast; kui see sünnib, näeb igaüks temaga vaeva ning toidab nii kuidas suudab ja kardab tema pärast, kuni ta väike on, ja kui temaga midagi juhtub, kannatab kurvastuse käes. Selline loomus on kõigil, kel on hing, inimestel aga on juba kujunenud seisukoht, et järeltulijast peab ka mingi kasu olema.

6. Kodanik ja riik
B 252 D.; 595 L.; Stobaios, 4.1.47: Kõigist kohustustest tuleb riiki puutuvaid kõige enam silmas pidada, seda, et teda hästi valitsetakse, mitte püüda rohkemat kui kohane ja mitte haarata endale võimu ühise kasu vastu. Sest hästivalitsetav riik on kindlaim tugi ja selles ühes on kõik ja kui tema on terve hoitud, on kõik terve hoitud, ja kui tema hukka läheb, läheb kõik hukka.

B 251 D.; 596 L.; Stobaios, 4.1.42: Demokritos: Vaesus demokraatia puhul on eelistatavam niinimetatud õnnest valitsejate juures sama palju, kui palju vabadus on eelistatavam orjusest.

B 226 D.; 597 L.; Stobaios, 3.13.4i: Demokritos: Otsekohene sõna on vaba vaimu tunnus, oht aga on kohase aja määramises.

B 254 D.; 614 L.; Stobaios, 4.1.45: Mida vääritumad on halvad, kes tõusevad ametikohtadele, seda rohkem muutuvad nad hooletuks ning on täis rumalust ja ülbust.

B 267 D.; 616  L.; Slobaios, 4.5.4i: Neid, kes on sooritanud halbu tegusid, mäletavad inimesed enam kui neid, kes on teinud head. Ja see on ka õiglane: sest nii nagu seda, kes tagastab laenuks võetud varanduse, ei pea kiitma, see aga, kes ei tagasta, peab saama halva kuulsuse ja karistuse, nii ka  ametiisiku puhul. Sest ta valiti mitte selleks, et ta talitaks halvasti, vaid hästi.

B 302 D.; 618  L.; Maximus, 9: See, kes kavatseb valitseda teiste üle, peab kõigepealt valitsema iseenda üle.

B 267 D.; 614, 688 L.; Stobaios, 4.6.19: Looduspäraselt on valitsemine kohane paremale.

B 270 D.; 710 L.; Stobaios, 4.19.45: Kasuta orje (oiketês (1)) nagu kehaliikmeid, üht üheks ja teist teiseks.

B 247 D.; 330 L.; Stobaios, 3.40.7: Targale mehele on kättesaadav kogu maa, sest väärt hinge isamaa on terve maailm.


  1. Üldiselt aktsepteeritud konjektuur.
  2. Lurje aktsepteerib Friedländeri konjektuur?: "Tarkus, kohkumatu häirimatus, on kõigest kõige hinnalisem."
  3. Klassikalisel perioodil oli sel sõnal tendents saada üldiseks orja tähistuseks nagu ka konkureerival dûlos, mis saavutas ülekaalu, vt BDI, 1980 Nr·3, lk. 221.
Palmett