D E M O K R I T O S
Abderast (u. 460 - u. 370 e.Kr)

Valik tunnistusi ja fragmente · Ikonograafia · Kreeka tekst · Kirjandus
Leukippos


  1. Antiikaja filosoofide järgnevustabeleist
  2. Demokritose õpetuse resümee
  3. Olemise printsiibid
  4. Õpetus aatomeist
  5. Tunnetusteooria ja loogika. Psühholoogia
  6. Elu, inimese ja ühiskonna tekkimine. Keelest ja kunstist
  7. Religioon ja ebausk
  8. Eetika ja poliitika

VI. ELU, INIMESE JA ÜHISKONNA TEKKIMINE. KEELEST JA KUNSTIST

A 139 D.; 514 L.; Aëtios, 5.19.6 Demokritos arvas et elusolendid on tekkinud kõigepealt * (1) kui niiskus <veel> sünnitas elusat.

B 5 D.; 515 L.; Diodoros, 1.7.3-6: Kui seejärel <veel poolvedela maa> pind <päikese> soojuse mõjul paisus tursusid paljudes kohtades üles mõned niisked ained ja nendes kohtades tekkisid paised, mida ümbritses õhuke kile. Seda võib soodes ja soistes paikades veel nüüdki näha toimumas, kui maa jahtudes õhk äkki läheb tuliseks ning kui selline muutus ei toimu järk-järgult. Soojuse mõjul, sel viisil, nagu öeldud, hakkasid nad sünnitama elusat, toitudes öösel ümbritsevast <õhust> langevast udust, päeval aga kuumuse tõttu kõvastudes. Kui need loodet kandvad <mullid> lõpuks saavutasid vastava kasvu, läbi kuumenesid ja lõhkesid, sündisid ilmale kõiksugust liiki elusolendid. Neist need kes said kõige enam soojust, tõusid ülemistesse paikadesse, saades lindudeks; need, kelles oli valdavalt maa-ühend, korrastusid roomajate ja teiste maismaaloomade rivisse; need aga, kelles oli kõige enam niisket loomust, kogunesid paika, mis oli samasugune <kui nende loomus>, ja nad nimetati ujujaiks. Maa, kõvastudes päikest ümbritseva tule ja hinguste mõjul üha rohkem, ei suutnud lõpuks sünnitada enam ühtegi suurematest elusolenditest, kõik hingega olendid aga hakkasid sündima üksteisega paaritumisest.

B 5 D.; 558, 566 L.; Diodoros, 1.8.1-3: ...alguses tekkinud inimestest öeldakse, et nad elasid korratuses ja loomataolises seisundis, käisid hajutatult toitu otsimas ning hankisid sobivamaid rohttaimi ja puude iseenesest kasvavaid vilju. Neid rünnati loomade poolt ja ühine kasu õpetas neid üksteist abistama, ning hirmu tõttu kokku kogunedes õppisid nad vähehaaval üksteist tundma. Kuna hääl oli tähendusetu ja liigendamata, hakkasid nad järk-järgult sõnu välja liigendama ja, kehtestades omavahel iga eseme jaoks tähistused, tegid endile võimalikuks kõike sõnades seletada. Et sellised süsteemid (2) tekkisid kogu asustatud maal, siis pole kõigil ühesugune keel, vaid igal pool koostati sõnad nagu juhtus; seepärast ongi olemas kõiksugust laadi keeled ning esimestena tekkinud süsteemid said kõigi rahvaste esivanemaiks (3). Niisiis oli esimestel inimestel vaevarikas elu, sest midagi eluks vajalikest asjadest polnud veel leitud; neil polnud rõivaid, nad ei tundnud ei elamuid ega tuld, ei teadnud midagi söögitegemisest. Et nad ei tundnud ka metsikult kasvava toidu kogumist, ei võtnud nad ette mingit viljade tallele panemist vajaduse puhuks; seepärast talviti paljud neist hukkusid külma ja toidunappuse tõttu. Seetõttu järk-järgult kogemusest õppides hakkasid nad talviti koopaisse põgenema ja viljadest seda, mis võis säilida, varuks panema; kui nad aga olid tundma õppinud tuld ja teisi vajalikke asju, leidsid nad vähehaaval ka kunstid ja muu, mis võis olla ühiseluks kasulik. Sest üldse sai vajadus ise kõiges inimese õpetajaks, juhatades igasugust teadmist olendile, kes on loomult andekas ja kel on kõige jaoks abilisteks käed, mõistus ja hinge taiplikkus.

B 26 D.; 563 L.; Proklos, komment. Platoni "Kratylose" juurde, 16: ...Demokritos aga, väites, et nimed (on olemas) kehtestatult (4), kinnitades seda nelja põhjendi abil: samanimelisusega, sest erinevaid asju nimetatakse ühe ja sellesama nimega, seega pole nimi loomupärane; paljunimelisusega, kui erinevad nimed on kasutatavad ühe ja sellesama asja jaoks ning on üksteist asendavad, mis <oleks> võimatu, <kui asjadel oleksid loomupärased nimed>; kolmandaks, nimede muutmisega, sest kui nimed oleksid loomupärased, miks me siis nimetame Aristoklese ümber Platoniks, Tyrtamose aga Theophrastoseks; samasuguste <s.o. üksteisele vastavate tähistusviiside> puudumisega, sest miks me "mõte" puhul ütleme <mõtlema>, "õiglusest" aga ei tuleta <sõna "õigluslema">; seega on nimed juhuslikult, mitte aga loomupäraselt <tekkinud>. Ta nimetab esimest põhjendit paljutähenduslikkuseks, teist samatugevuslikkuseks, <kolmandat ümbernimetuslikkuseks> (5), neljandat nimetuseks.

B 142 D.; 564 L.; Olympiodoros, komment. Platoni "Philebose" juurde, 242: ...need <s.o. jumalate nimed> on jumalate häälikulised kujud, nagu ütleb Demokritos. Hierokles, komment. "Kuldsete värsside" juurde, 25: Zeusi nimi on maailma loova olemuse sümbol ja kujutis hääles, sest esimesed <inimesed> kes andsid asjadele nimed, tänu oma tarkuse üliküllusele kujutasid sõnade abil otsekui head kujutegijad kujutiste abil nende <asjade olemuslikke> omadusi.

B 145 D.; 565 L.; Plutarchos, Laste kasvatamisest 14, 9F: ...sõna on teo vari, nagu ütleb Demokritos 2.

565 L.; Aulus Gellius, Attika ööd 5.15: Demokritos ja seejärel Epikuros ütlevad, et hääl koosneb jagamatutest kehadest ja nimetavad teda, kasutades nende endi sõnu, rheuma atomôn <s. o. aatomite vool>.

B 17 D.; 534 L.; Cicero, Kõnemehest 2.194: Sageli olen kuulnud, mis öeldakse olevat Demokritose ja Platoni poolt kirja pandud, nimelt et keegi ei saa olla hea poeet ilma hinge süttimise ja mingi hulluse hoota. Horatius, Luulekunst 295: Et geniaalsust peab Demokritos armetust kunstist / õnnistusküllasemaks ning mõistuse juures poeedid / kõrvaldab Helikonilt... (tõlk. Ü. Torpats).

V. RELIGIOON JA EBAUSK. "HADESE RIIGIS" ELU EI OLE

A 75 D.; 581 L.; Sextus Empiricus 9.24: On mõned kes arvavad, et me tulime kujutlusele jumalaist lähtudes kosmoses toimuvaist imelikest nähtustest; sel arvamusel oli ka Demokritos öeldes, et kui muistsed inimesed nägid kõrgustes toimuvaid sündmusi nagu äikest, välke, tähtede kohtumisi, päikese- ja kuuvarjutusi, siis tundsid nad hirmu, arvates, et selle põhjustajaiks on jumalad.

B 147 D.; 581a L.; Plutarchos Tervisest 14: Rumal on hoolega tähele panna vareste kraaksumist, kanade kaagutamist ja porisse sööstvaid sigu, nagu ütleb Demokritos ning teha neist tuulte ja vihmade tunnused, ja mitte tabada varakult <omaenda> keha liikumisi, kõikumisi ja eeltundmusi, mitte jälgida neid ja mitte näha tormi tunnuseid, mis sünnib ja puhkeb <inimeses> endas.

B 297 D.; 583 L.; Stobaios, 4.52.40; 4.34.62: Demokritos: Mõned inimesed, kes ei tea midagi sureliku loomuse lagunemisest, kel aga on teadmine (syneidêsis, ld. conscientia) elus sooritatud halvast, kannatavad kogu elu rahutuses ja hirmus, luuletades valelugusid elust pärast surma.

B 1 D.; 585 L.; Proklos, Komment. Platoni  "Riigist" juurde 2.113: Lugusid neist, keda peeti surnuks ja kes seejärel elustusid kogusid paljud muistsed <kirjamehed> ning ka loodusuurija Demokritos kirjatöös "Hadesest". ...<Neil juhtudel>, nagu näib, oli surm mitte keha kogu elu <-jõu> kustumine, vaid <keha> nõrkes küllap mingi löögi või haava tõttu, kuid hinge sidemed üdiga jäid juurtega kinnitatuina püsima ja süda hoidis sügavuses asuva elusädeme alles,.ja kuna need alles püsisid, omandas <keha> jälle <vahepeal> kustunud elu, saades võimeliseks hinge elustumiseks.

A 30 D.; 591 L.; Lactantius, Jumalikud õpetused 1.2: Alustada küsimusest, mis on olemuslikult esimene, kas on olemas kaitselmus, mis kõigi asjade eest hoolt kannab, või siis on kõik kas loodud või valitsetav juhuse poolt. Viimase seisukoha autoriks on Demokritos, kinnitajaks Epikuros.

B 234 D.; 593 L.; Stobaios, 3.18.30: Demokritos: Inimesed paluvad oma palveis jumalailt tervist ei tea aga et neil endil on see võime <olla terved>; ebamõõdukuse tõttu <sellele, mis on tervislik>, vastupidist tehes saavad nad oma ihadega ise oma tervise reetjaiks.

592 L.; Nemesios Inimese loomusest 44.347: Demokritos ning ka. Herakleitos ei pea kaitselmust olemasolevaks, ei üleüldse ega üksiku suhtes. Nad järgivad nende endi algaluseid. Nimelt arvavad nad, et kõik seadus kokku iseeneslikult, öeldes loomulikult, et kõik on ettenägematu... on ju selge, et mis alguses iseeneslikult tekkisid, kulgevad paratamatult ka edasi iseeneslikult.


  1. Tekst rikutud; Lurje konjektuuri järgi "...kõigepealt nende isendite tekkimise teel, kes olid liigilt ebatäiuslikud, kui...".
  2. Lurje mõistab selle all keelesüsteeme, Capelle ja Schmidt inimeste ühendusi, hõime.
  3. Lurje: "...seepärast ongi olemas erinevad keeled, milledele esimesed süsteemid, mis tekkisid kõigil rahvastel, said esivanemaiks."
  4. S.t. on pandud kokkuleppeliselt, thesei.
  5. Üldiselt aktsepteeritud konjektuur.
Palmett