D E M O K R I T O S
Abderast (u. 460 - u. 370 e.Kr)

Valik tunnistusi ja fragmente · Ikonograafia · Kreeka tekst · Kirjandus
Leukippos


  1. Antiikaja filosoofide järgnevustabeleist
  2. Demokritose õpetuse resümee
  3. Olemise printsiibid
  4. Õpetus aatomeist
  5. Tunnetusteooria ja loogika. Psühholoogia
  6. Elu, inimese ja ühiskonna tekkimine. Keelest ja kunstist
  7. Religioon ja ebausk
  8. Eetika ja poliitika

V. TUNNETUSTEOORIA JA LOOGIKA. PSÜHHOLOOGIA

1. Maailma tunnetatavus. Tunnetuse keerulisus
B 6, 7, 8 D.; 48, 49, 50 L.; Sextus Empiricus, 7.137: <Teoses> "Väliskujudest" <s.o. aatomeist> ütleb ta: "Selle mõõdupuu põhjal peab inimene tunnetama, et ta on tegelikkusest <s.o. tegelikkuse tunnetamisest> kaugel." Ja teisal: "Seegi arutlus teeb selgeks, et tegelikult ei tea memitte millestki midagi, igaühe arvamus on vormimuutus (epirysmiê) (1)." Ja veel: "Kuid saab selgeks, et selle tunnetamine, milline on iga asi tegelikult, on seotud raskustega."

B 117 D.; 51 L.; Diogenes Laërtios, 9.72: Kuid ka Xenophanes, eleaat Zenon ja Demokritos osutuvad nende <s.o. Pyrrhoni poolehoidjate> järgi skeptikuiks... Demokritos aga seetõttu, et ta heitis kõrvale <aistitavad> omadused, mistõttu ütleb: "Arvamuspäraselt (nomô) on soe, arvamuspäraselt on külm, tegelikult (eteê) aga on aatomid ja tühjus." Ja teisal: "Tegelikult ei tea me midagi, sest tõde on sügaval."

B 9, 10 D.; 55 L.; Sextus Empiricus, 3.135-136: Demokritos lükkab mitmel korral ümber selle, mis ilmub aistinguis, ja väidab, et miski sellest ei ilmu vastavuses tõega, vaid üksnes vastavuses arvamusega, tõene aga on olevate seas aatomite ja tühjuse olemasolu, sest "arvamuspäraselt," ütleb ta, "on magus, arvamuspäraselt on kibe, arvamuspäraselt on soe, arvamuspäraselt on külm, arvamuspäraselt on värv, tegelikult aga on aatomid ja tühjus" (s.t. et aistitavaid <asju> arvatakse ja mõeldakse olevat, tõeliselt neid aga pole, vaid on üksnes aatomid ja tühjus), "Kinnitustes" aga osutub, et lubanud anda aistinguile usaldatavusjõu, mõistab ta neid hukka sugugi mitte vähem. Sest ta ütleb: "Tegelikult ei saa me teada midagi kindlat, vaid seda, mis muutub vastavalt keha, <temasse> tuleva ja <temast> vastu mõjuva seisundile." Ja teisal ütleb ta: "Seda, et me ei saa teada, milline iga asi tegelikult on või ei ole, on sageli näidatud."

B 304 D.(2); 63 L.; Kreeka-süüria tarkussõnad, 42 (tõlge Rysseli sks. k. tõlke vahendusel): Demokritos on öelnud: "Mina üksi tean, et ma mitte midagi ei tea." Gnomologium Vaticanum 743, Nr 267: Demokritos ütles: "Ma tean ainult seda, et ma ei tea."

B 165 D.; 65 L.; Sextus Empiricus, 3.265: Demokritos, sarnastudes Zeusi häälega ja "väites kogu kõiksuse kohta järgmist" (3), püüdes esitada selle mõiste <s.o. mõiste "inimene" määratluse>, ent polnud suuteline rohkemaks kui lihtinimese kinnitus, öeldes: "Inimene on see, mida me kõik teame." ...Michael Ephesius, Komment. Aristot. "Loomade kehaosadest" 1.1.640b25 juurde, 5.35: Demokritos, uurides kõigiti ainelist põhjust, andis seletuse, selle aga, mille pärast <s.o. põhjuse-eesmärgi>, ehk vormi puutuva põhjuse jättis kõrvale, öeldes: "Igaühele on selge, milline on inimene ja iga elusolend oma väliskuju ja värvi poolest, milline aga aine poolest, pole selge. Kui see on nii, tuleb uurida seda, mis pole selge, ja mitte seda, mis on ilmselge."

67 A 9 D.; 70, 240 D.; Aristoteles, Tekkimisest ja hävimises 1.2.315b6: Demokritos ja Leukippos, luues vormid <s.o. aatomid>, loovad nendest muundumise ja tekkimise: lahknemise ja ühinemise abil tekkimise ja hävimise, korra ja asendi abil muundumise. Kuna nad arvasid, et tõde on selles, mis <meile> ilmub, ilmingud aga on vastupidised ja piiritud <s.o. lõpmatult mitmekesised>, lõid nad vormid <hulgalt> piirituina, nii et ühendi muutudes üks ja seesama näivat ühele vastupidisena <sellele, mis näib> teisele, ja paigutuvat ümber vähese juurdesegamisel ning ilmuvat tervenisti teisena <üksnes> ühe <vormi, s.o. aatomi> ümberpaigutumisel: tekivad ju ka tragöödia ja komöödia ühtedest ja samadest tähtedest.

A 135 D.; 71, 441, 435 L.; Theophrastos, Aistingust 60-61, 63-64: Demokritos ja Platon... viimane ei jätnud loodust ilma aistitavatest (4) <omadustest>, Demokritos aga pidas <neid> kõiki aistimisseisundeiks (pathos tês aisthêseôs) (5)... Demokritos ei räägi kõigest ühtmoodi, vaid määrab mõned <omadused aatomite> suurustega, mõned vormidega, mõned korra ja asendiga. Platon aga seletab pea kõike seisunditega <=tajumustega> ja aistinguga. Nii et kumbki näib rääkivat vastupidiselt oma <esialgsele> seisukohale. See, kes pidas <omadusi> aistimisseisundeiks, määratleb <nende omaduste> loomuse (physis) (6) iseendas, see aga, kes pidas neid olemusteks iseendas, seletab neid aistimisseisunditega. ...Sellega (7), niisiis, määrab ta raskuse ja kerguse, kõvaduse ja pehmuse. Kõigil teistel aistitavatel <omadustel> polevat mingit loomust, vaid nad kõik olevat muunduvad aistimisseisundid, millest tekkivat kujutlus (phantasia (8)). Sest polevat ei külma ega sooja loomust, vaid ümberpaigutuv vorm <s.o. aatom ühendis> põhjustavat ka meie muundumise. Sest mis on kogunenud, sel olevat igaühele <mõju->jõud, suures ulatuses laiali jaotunu aga olevat mitteaistitav. Tunnistuseks sellest, et need aistitavad omadused pole olemas looduspäraselt (9), on see, et kõigile elusolendeile ei ilmu üks ja seesama, vaid mis meile on magus, on teistele kibe, teistele jällegi teravamaitseline, mõnedele kange, mõnedele kleepuv, ja ka muus suhtes on samuti. Nad muutuvat veel ka segust (10) sõltuvalt, vastavalt <tajumis->seisundile ja vanusele, millest olevat selge, et kujutluse põhjuseks on seisund (diathesis)(11), Aistitavatest <omadustest>, niisiis, tulevat arvata umbes sel viisil. Kuid nagu muu, nii taandab ta ka need vormidele (schêma) <s.o. aatomeile>, ent ta seletab mitte kõiki vormiilminguid (morphê), vaid eelkõige (12) maitsete ja värvide omi, ja neist määratleb ta täpsemini selle, mis puutub maitsetesse, suhestades kujutluse inimesega (13).

A 112 D.; 3, 52, 23, 80 L.; Aristoteles, Metafüüsika 3.5.1009b7: Pealegi olevat paljudel tervetel elusolenditel ja meil ühest ja sellestsamast vastupidised ilmingud ning ka igaühele eraldi ei näivat <üks ja seesama> aistingu järgi alati ühe ja sellesamana. Milline, niisiis, on neist tõene või vale, pole selge, sest üks pole sugugi rohkem tõene kui teine, vaid samavõrra. Seepärast Demokritos ütleb, et mitte miski kas siis pole tõene (14) või pole meile selge. Siiski (15) - seetõttu, et peavad mõtlemiseks aistimist, see aga olevat muundumine <kehas> - ütlevad nad paratamatult aistingulise ilmingu tõese olevat (16).

2. Tunnetuse kaks liiki
A 49 D.; 90, 112, 185, 197, 215, 221, 298, 323 L.; Galenos, Elementidest Hippokratese järgi 1.2: "Arvamuspäraselt on värv, arvamuspäraselt magus, arvamuspäraselt kibe, tegelikult aga on aatomid ja tühjus," ütleb Demokritos, arvates, et kõik aistitavad omadused tekivad aatomite ühinemisest, üksnes meie suhtes, kes me neid aistime, looduspäraselt polevat aga miski valge ega must, kollane ega punane, kibe ega magus, sest <väljend> "arvamuspäraselt" (nomô (17)) tahab <väljendada> seda, mis ka "tavapäraselt" <s.o. nagu arvatakse> või "meie suhtes" <s.o. meie jaoks, meie subjektiivses kujutluses>, mitte aga asjade endi loomuse järgi, mida ta nimetab "tegelikult" (eteê), luues selle <sõna> "tegelik" (eteon) järgi, mis väljendab <sedasama, mis> "tõene". Tema arutluse kogu mõte oleks selline: inimesed arvavad millegi olevat valge, musta, magusa, kibeda jms., tõeliselt aga on kõik miski (den) ja eimiski (mêden), sest seda ütles ta ka ise, nimetades aatomeid miskiks ja tühjust eimiskiks. Aatomid on kõik kehad, väiksed, ilma omadusteta, tühjus aga on mingi ruum, milles kõik need kehad, kulgedes läbi kogu igaviku üles ja alla, kas kuidagi üksteisega põimuvad või põrkuvad ja tõukuvad, ning ta lahutab ja ühendab neid jälle üksteisega, vastavalt sellistele seostele, ning loob sellest teised ühendid ja meie kehad ning nende <muutuvad> seisundid, aistingud. Nad arvavad, et need algkehad on mõjustamatud; mõned neist, nagu Epikurose poolehoidjad, <arvavad>, et nad on kõvaduse tõttu mittelõhutavad, mõned aga, nagu Leukippose poolehoidjad, et nad on väiksuse tõttu jaostamatud; kuid nad ei saavat mingil viisil muunduda muundumistes, mille olemasolu kõik inimesed, õpetatud aistingute poolt, usuvad; näiteks, ütlevad nad, ei saavat <tegelikult> ükski neist kehadest ei soojaks ega külmaks, samuti mitte kuivaks ega niiskeks, veelgi enam ei valgeks ega mustaks, ega omandavat üldse mingi muutuse tagajärjel mingit muud omadust.

B 11 D.; 83 L.; Sextus Empiricus, 7.138-140: <Teoses Mõtlemise> "Mõõdupuudest" ("Kaanon") ütleb ta, et on kaks <liiki> tunnetust, üks aistingute, teine mõtlemise kaudu, millest ta seda, mis on mõtlemise kaudu, nimetab "tõeliseks" (gnesiê), kinnitades ta usaldatavust, seda, mis on aistingute kaudu, aga kutsub "tumedaks" (skotiê), jättes ta ilma eksimatusest tõese äratundmisel. Sõna-sõnalt ta ütleb: "Tunnetusel on kaks kuju, üks on tõeline, teine tume. Tumedale kuuluvad nägemine, kuulmine, lõhn, maitse, kompimine. Tõeline aga on sellest erinev (18)." Seejärel, eelistades tumedale tõelist, ta lisab, öeldes: "Kui tume enam ei suuda väiksemat näha, kuulda, haista, maitsta ega kompides aistida, vaid <tuleb otsida> (19) peenemat, <siis astub asemele tõeline, mil on peenem mõtlemisorgan>.

A 59 D.; 92 L.; Sextus Empiricus, 8.6: Platoni ja Demokritose poolehoidjad pidasid üksnes mõeldavaid (20) <asju> tõesteks, kuid Demokritos seepärast, et looduspäraselt (physei) polevat midagi aistitavat (21), sest aatomeil kõike kokku seadvate aatomite (22) loomusel (physis) pole mingit aistitavat omadust, Platon aga seepärast et aistitavad <asjad>(23) kogu aeg tekkivat (24), kunagi aga ei olevat,... .

A 111 (vrd. 59 B 21a) D.; 72, 81, 160, 734 L.; Sextus Empiricus, 7.140: Diotimos (25) väitis, et tema <s.o Demokritose> järgi olevat kolm kriteeriumi: nähtamatute (26) haaramiseks - ilmingud, sest "nähtamatute kujutiseks on ilmingud", nagu ütleb Anaxagoras (27), keda Demokritos selle eest kiidab; <teaduslikuks> uurimiseks - mõte, ...; valimiseks ja vältimiseks aga tunded (pathos), sest valida tuleb seda, mis me omaks võtame, vältida aga seda, mida me võõrastame.

3. Loogika
A 35 D.; 100 L.; Aristoleles, Tekkimisest ja hävimisest 1.2.315a34: Üldse polnud kellelgi millestki muid teadmisi peale pealispinnaliste, välja arvatud Demokritos. Viimane näib olevat kõige üle järele mõelnud ning ka uurimisviisi poolest erineb teistest.

A 36 D.;99 L Aristoteles Loomade kehaosadest 1.1.642a24: Selle põhjuseks aga, et varasemad <filosoofid> selle <uurimis->viisi (28) peale ei tulnud, on see, et polnud <käsitlusviisi> "mis see on" (29) ega <asja> olemuse määratlemist; esimesena hakkas sellega tegelema Demokritos, mitte sellepärast, et pidades seda loodusteadusliku
 vaatluse jaoks hädavajalikuks, vaid seepärast, et asi ise <s.o uurimustöö> viis ta selleni. Sokratese ajal arenes see <käsitlusviis> edasi, looduse uurimine aga katkes ja filosoofid pöördusid <eluks> kasuliku vooruse (30) ja riigiõpetuse poole. Metafüüsika 12.4.1038bl9: Loodusuurijaist hakkas sellega <s.o. määratlustega> esimesena vähehaaval tegelema Demokritos ning määratles teatud viisil kuuma ja külma.

4. Mis on "hing". Hing ja hingamine
A 101 D.; 444 L.; Aristoteles, Hingest 1.2.405a5: Mõned arvasid, et ta <s.o hing> on tuli, sest see on kõige peeneosalisem ja stiihiaist kõige kehatum (31), pealegi on ta esmaselt liikuv ja teisi liikuma panev. Demokritos seletas üsna oskuslikult ka seda, mistõttu väiksuse tõttu neist kumbki <s.t. liikumine ja liigutamine> aset leiab: nimelt olevat hing (psychê) ja aru (nûs) üks ja seesama. See aga kuuluvat jaostamatute algkehade hulka ning olevat liikuv osade väiksuse ja vormi tõttu, sest ta ütleb kehadest kõige liikuvama olevat kerakujulise, sellised aga <oma aatomite kuju poolest> olevatki aru ja tuli.

67 A 28 D.; 140a, 200, 443a, 462 L.; Aristoteles, Hingest 1.2.403b28: Sest mõned ütlevad, et kõige enam ja esmaselt on liikumapanev <alge> hing. Arvates, et see, mis ise ei liigu, ei saa ka teist liikuma panna, pidasid nad hinge millekski liikuvate hulka kuuluvaks. Seetõttu ütlebki Demokritos, et ta on mingi tuli ja soojus; kuna vormid ja aatomid on <hulgalt> piiritud, siis nimetab ta kerakujulisi tuleks ja hingeks, otsekui niinimetatud kübemeiks, mis läbi akende tulevais kiirtes paistavad; kõigi <selliste otsekui> seemnete segu nimetab ta loodusterviku stiihiaiks - nii ka Leukippos -, neist kerakujulisi aga hingeks, sest sellise kujuga <aatomid> suudavad kõige paremini kõigest läbi tungida ja, liikudes ka ise, ülejäänud liikuma panna, kusjuures nad <s.o. Leukippos ja Demokritos> peavad hinge selleks, mis annab elusolendeile liikumise. Seetõttu olevatki elu piiritluseks hingamine. Sest kui ümbritsev <õhk> surub kehad kokku ja need vormidest <s.o. aatomeist>, mis elus olendeile liikumise annavad, välja pressib, sest ka nad ise ei püsi kunagi paigal, siis tulevat abi väljastpoolt, kuna sissehingamisel sisenevad <kehasse> sellised (32): nad takistavat ka elusolendeis <veel> olemasolevaid <selliseid aatomeid kehast> välja eraldumast, hoides koos tagasi seda, mis surub kokku ja jahendab, ning <elusolendid> elavat seni, kuni nad seda teha <s.o. hingata> suudavad.

A 109 D.; 466 L.; Aëtios, 4.7.4: Demokritos ja Epikuros <väitsid>, et ta <s.o. hing> on häviv ja hävib koos kehaga.

A 105 D.; 455 L.(33); Aëtios, 4.4.6: Demokritos ja Epikuros <väitsid>, et hing on kaheosaline. Mõistuslik <osa> asetsevat rindkeres, mõistusetu aga olevat laiali hajutatud  kogu keha koostises. Ibid., 4.5.1, Theodoretos, 5.22: Hippokrates, Demokritos ja Platon paigutasid selle <s.o. juhtiva hingeosa> peaajju. Philoponos, komment. Aristot. "Hingest" juurde, 35.12 (34 L.): Demokritos ütleb, et ta <s.o. hing> on osatu ja pole mitmevõimeline; ta väidab, et mõtlemine ja aistimine on üks ja seesama ning tulenevad ühest võimest.

A 135 D.; 460 L.; Theophrastos, Aistingust 58: Mõtlemisest (34) aga ütles ta <s.o. Demokritos> nii palju, et see tekib siis, kui hing on segult (35) mõõdupärane; kui aga keegi muutub liiga kuumaks või liiga külmaks, siis ta <s.o. segu> muutub. Seetõttu olevat ka muisted õigesti oletanud, et on võimalik "olla mõtetega teisal" (36). Siit on ilmne, et ta taandab mõtlemise keha<aatomite> segule, mis küllap on mõistuspärane selle meelest, kellele hing on keha... (72) Kuid neis asjus näib ta järgivat neid, kes üldse taandavad mõtlemise <keha> muutumisele, see aga on vanim arvamus. Sest kõik muistsed poeedid ja targad seletavad mõtlemist <keha> seisundiga (diathesis).

A 164; D.; 448 L.; Albertus Magnus, Kividest 1.1.4: Demokritos aga ja mõned teised ütlevad, et elementidel on hinged ja et need olevat kivide tekkimise põhjuseks, sest ta ütleb, et kivis on hing nagu mistahes teiseski midagi tekitavas seemnes, ja need <hinged> panevat kivi tekkimisel liikuma soojuse mateeria sees samal viisil, mil sepp paneb liikuma vasara kas siis kivi või sae tekkimiseks.


433 L.; Philoponos, komment. Aristot. "Tekkimisest ja hävimisest" 1.1.314b15 juurde, 17.16: ...Neist omadustest, mis meile näivad olevat, mida aga kehadel looduspäraselt pole, tulenevad ühed sellest, et ühend koosneb teatud aatomeist, nagu näiteks tulel näib olevat soojus kerajate aatomite ühinemise tõttu, sest kera on hästi liikuv (et kera liikumine toimub vastavalt punktile <toetumisele>, siis loob ta tänu sellele, et kergesti läbi tungib, selle, mis näib olevat soe, nagu kuup, vastupidi, selle, mis näib olevat külm, tänu sellele, et on tihedasti kokku surutud ja liikumatu), mõned <kehad> aga, säilitades oma ühendi, annavad tänu aatomite ümberasetumisele ja ümberkorrastumisele kujutluse muutusest, mis meie ütluses vastab teisenemisele. Sest üks ja seesama keha näib kord olevat valge, kord must, kord külm, kord kuum, tänu sellele, et aatomid kokkupanus muudavad asendit ja järjekorda. Tuli näib muidugi alati olevat ühtmoodi, sest kui muutagi nende aatomite asendit, millest ta koosneb, on neil nende keralisuse tõttu igalt poolt alati meie suhtes üks ja seesama iseloom.

B 123 D.; 467 L.; nn. Tõeline etümoloogiakogumik, sõna deikelon all: Demokritosel <tähendab see> välisilmelt esemega sarnast väljavoolu.

67 A 30 D.; 68, 436, 469 L.; Aëtios, 4.8.10: Leukippos, Demokritos ja Epikuros <väidavad>, et aisting ja mõtlemine tekivad siis, kui väljastpoolt sisenevad <meisse> väliskujud (eidôlon), sest kellelegi ei tule kumbagi <s.o. ei aistingut ega mõtet> ilma ettesattuva väliskujuta.

470 L.; Cicero, Hea ja kurja piiridest 1.21: ...väliskujud (imago), mida nad <s.o. epikuurlased> iidoleiks nimetavad, mille sissetungimise tõttu <meisse> me mitte ainult näeme, vaid ka mõtleme... .

A 135 D.; 438 L.; Theophrastos, Aistingust 50: Nägemine, niisiis, toimuvat kujutise (emphasis) abil; sellest räägib ta <s.o. Demokritos> omapäraselt, sest kujutis ei tekkivat mitte otsekohe silmaavas, vaid õhk silma ja selle vahel, mida nähakse, saab jäljendi nii nähtavalt <esemelt> kui ka nägijalt, kusjuures ta tõmbub kokku. Sest igalt <asjalt> toimub alati teatud väljavool. Seejärel kujutuvat nad, olles tihedad ja teisevärvilised, niisketes silmades, sest tihe <ese> ei võta <selliseid kujutisi> vastu, niiske aga laseb läbi... .

282, 431 L.; Augustinus, Kiri Diaskorosele 118.30: Kui aga neilt <s.o. Demokritoselt ja Epikuroselt> küsida, miks on mingist kehast näha ainult üht väliskuju, kuna väliskujud voolavad temast arvutult, siis nad vastavad, et kuna väliskujud voolavad ja mööduvad pidevalt, siis just nende otsekui kuhjatuse ja tiheduse tõttu juhtuvatki see, et paljusid nähakse ühena... .

6. Unenäod. Jumalad
B 166 D.; 472a, 538 L.; Sextus Empiricus 9.19: Demokritos väidab, et inimestele lähenevad teatud väliskujud ja neist on ühed head, teised halba tegevad; seepärast ta palubki, et talle juhtuksid head õnne andvad väliskujud. Need olevat tohutusuured ja raskesti hävivad, kuid mitte hävimatud, ning nad ennustavat inimestele tulevikku, olles nähtavad ja  hääli kuuldavale toovad. Seepärast, saades neist ettekujutuse, muistsed arvasidki, et on olemas jumal, kuna <tegelikult> pole peale nende mingit muud jumalat, <pealegi> sellist, kel on hävimatu loomus. Ibid., 9.42: Demokritos, kes seletab vähem mõistetamatut enam mõistetamatu kaudu, pole usutav. Loodus annab palju ja mitmesuguseid põhjendusi, kuidas inimesed tulid mõttele jumalaist. Kuid see, et ümbritsevas <õhus> olevat tohutud väliskujud, välimuselt inimesekujulised ja üldse sellised, millistena Demokritos neid suvatseb kujutada, pole üldse usaldusväärne.

A 74 D.; 432a L.; Cicero, Jumalate loomusest  1.29: Ja Demokritos, kes loeb jumalate hulka kord väliskujud ja nende piirjooned, kord selle loomuse, mis väliskujusid valab ja välja saadab, kord meie mõtte ja mõistuse? Kas pole ta suurimal eksiarvamusel? Kuna ta väidab, et üldse miski pole igavene, sest miski ei jää alatiseks püsima oma <alg->seisundisse, kas ei eita ta sel viisil jumalat täiesti, nii et ei jäta temast alles mingit arvamust? Ibid., 1.120: Mulle aga näib, et ka Demokritos, üks väljapaistvamaid suurmehi, kelle allikaist niisutas oma aiakesi Epikuros, on jumalate loomuse suhtes kõikuval seisukohal. Sest kord arvab ta, et kõiksuses on olemas jumalikud väliskujud, kord peab jumalaiks mõistuse algaluseid (37) sellessamas kõiksuses, kord hingega väliskujusid, mis toovad meile kas kasu või kahju, kord mingeid hiiglaslikke väliskujusid ja nii suuri et nad hõlmavad väljastpoolt kogu maailma; see kõik on rohkem Demokritose kodumaa (38) kui Demokritose vääriline.

A 136 D.; 473 L.; Aëtios, 5.2.1: Demokritos <arvab>, et unenäod tekivad väliskujude ilmumise tõttu.

A 77 D.; 476 L.; Plutarchos, Lauakõnelused 8.10.334f (miks me kõige vähem usume sügisesi unenägusid?): Favorinus (39) aga võttes otsekui suitsu seest välja Demokritose mingi muistse tahmunud õpetuse, suutis ta ära puhastada ja särama panna, toetudes sellele levinud <kohale>, kus Demokritos ütleb, et väliskujud tungivad pooride kaudu sügavale kehadesse ja üles kandudes loovad une vaatepildid; nad tulevat, lähtudes kõikjalt, esemeilt, rõivailt, taimedelt, kõige enam aga elusolendeilt tänu <nende> tugevale võnkumisele ja <keha->soojusele, kusjuures nad annavad edasi mitte ainult välist sarnasust kujutatava kehaga (nagu arvab Epikuros kes järgib siiamaani Demokritost, siin aga eemaldub temast> vaid ka iseloomude ja elamuste kujutisi ning, koos nendega kandudes ja ette sattudes, räägivad nagu elusolendid ja teatavad inimestele, kes neid <unes> vastu võtavad, nende arvamustest, arutlustest ja püüdlustest kes neid välja saadavad, juhul kui nad ühendavad oma pildid <vastuvõtjaga> neid liigendatuina ja kokkusulamatuina säilitades. See toimub eelkõige läbi tasase õhu, kui nende kulgemine on takistamatu ja kiire. Sügisene õhk aga, milles puudelt lehed langevad, luues palju kõrvalekaldumisi ja ebatasasusi sageli moonutab väliskujusid ja kallutab neid kõrvale ning edasiliikumise aeglusega tuhmistab nende selgust tehes selle kustuvaks ja nõrgaks, nii nagu vastupidi need <väliskujud> mis paiskuvad välja küpseilt ja pakatavailt <kehadelt> (40), annavad kujutisi edasi värskete ja tähenduslikena.


  1. S.t. tõenäoliselt seda, et asjade (s.o. aatomiühendite) vorm (rhysmos) iga hetk muutub, mistõttu ettekujutused ja arvamused asjadest on erinevad. Lurje tõlgendab: "meist igaühe arvamus kujutab asjade vormi muudetud kujul". Epirysmiê on mõistetud ka "väliskujude (tajupiltide, peegelduste) juurdevoolu" või siis "omaks võetud väljastpoolt tuleva traditsioonilise arvamuse" tähenduses.
  2. Diels on need teated paigutanud mitteehtsate fr. hulka; vrd. Metrodoros Chioselt B I D. ja Sokrates Cicero "Akadeemikute õpetusis" 2.23.74.
  3. Võimalik, et mingi teose ("Väikse..." või "Suure maailmakorra"?) algus.
  4. Tõlkes kasutatav "aistima" ("aisting" jt.) annab edasi v-kr. aisthanesthai (aisthêsis jt.), mis tähistab (tänap. psühholoogias eristatavaid) aistimist ja tajumist.
  5. S.t. aistiva subjekti seisundeiks-elamusteks.
  6. 4 S.t. olemasolu objektiivses tegelikkuses.
  7. Aatomite suuruse ja kaaluga, tühjuse hulgaga kehas; tiheduse ja hõredusega ning aatomite ja tühjuse paiknemisega kehas.
  8. Sõna tähistab nii taju kui ka kujutlust, samuti aga ka fantaasiat.
  9. S.o. objektiivses tegelikkuses.
  10. Lurje arvates on mõeldud keha aatomite ja väljastpoolt kehasse tungivate aatomite vahekorda; Capelle: "inimeses olevate (?) aatomite segu tõttu"; Schmidt: "ka inimesed ise  muutuvad selles, mis puutub nende oma <ainete> segusse...", pidades võimalikuks ka teist lugemit: "...muutuvad selles, mis puutub nende otsustusse...".
  11. Capelle: "keha, s.o. organismi seisund antud ajal", Lurje: "kehasse tunginud aatomite ja keha aatomite vastastikune asetus ja vahekord".
  12. Capelle aktsepteerib Dielsi konjektuuri "ainult".
  13. Lurje: "omistades need kujutlused tajuva inimese iseärasustele".
  14. S.t. selline, nagu ta on tegelikkuses.
  15. Kranzi konjektuur käsikirjaliste "tervikuna" või "ühtmoodi", "samuti" asemel.
  16. Schmidt, sidudes "ütlevad... paratamatult tõese olevat", märgib, et aistingud on Demokritose järgi tõesed, kuivõrd nad on põhjustatud reaalsete objektide poolt, ning valed, kuivõrd nad ei anna edasi täpset ja tegelikku kujutist sellest objektist.
  17. ‘Kehtestatud tava/seaduse järgi’, ‘traditsioonilise v. harjumusliku arvamuse järgi’.
  18. Langerbecki .konjektuuri järgi: "Teine aga on tõeline, need <s.o. objektid>, mis talle kuuluvad, on <meelte eest> varjatud."
  19. Lakuuni täiendus Dielsi konjektuuri järgi; Capelle lõpetab: "...siis astub esile tõeline, sest tal on tõe tunnetamiseks peenem võime, nimelt võime mõelda"; Lurje: "...vaid tuleb pöörduda üha peenema poole, siis tuleb appi tõeline."
  20. S.t. mõtlemise abil tunnetatavaid.
  21. S.t. miski aistitav ei anna edasi objektiivset tegelikkust.
  22. S.t. aatomite, mille ühendeiks kõik kehad on.
  23. S.t. kogu aistitav maailm.
  24. S.t. on pidevas muutumises v. "saamises".
  25. Üks Demokritose järelkäijaid, u, III saj. e.m.a.
  26. S.t. aistingute abil kättesaamatute objektide.
  27. 59 B 21a Diels.
  28. S.t. Aristotelese uurimismeetodi.
  29. S.o. üldmõistete käsitlemist.
  30. S.t, eetika.
  31. S.t. kõige vähem kehaline, lähim kehatule oma osade.
  32. S.t. kerakujulised tuleaatomid.
  33. Järgnevate tunnistuste vasturääkivuse seletuseks vrd. Lurje ad locum ja E.G. Schmidt, Anm. 184-177.
  34. Kr. sõna phronein osutab võimalusele, et mõeldakse mitte mõtlemisprotsessi üldse, vaid arukat, n.-ö. "õiget" mõtlemist.
  35. Üldiselt aktsepteeritud konjektuur käsikirjalise "lükumiselt" asemel.
  36. Kr. allophronein ‘muust v. teisiti mõtlema’, ‘arutu v. teadvusetu olema’; vrd. ka ‘hajameelne’, ‘on meelest ära’, ‘meel jookseb ümber’.
  37. Lurje tõlgenduses "hinge aatomid".
  38. Vihje abderalastele kui rumaluse kehastajaile.
  39. Favorinus, keda Plutarchos kujutab kõnelusest osa võtvana, oli II saj. alguse reetor ja kirjamees.
  40. Lurje tõlgenduses "...paiskuvad välja erutatud ja eksalteeritud inimestelt".
Palmett