Marju Lepajõe, Seneca sünnipäev


LUCIUS ANNAEUS SENECA. MORAALIKIRJAD LUCILIUSELE. Ladina k-st tlk Ilmar Vene. Ilmamaa, Tartu 1996 (Avatud Eesti Raamat). 592 lk. Hind 74 kr.

Iga hea mõte, tulgu ta kellelt tahes, kuulub mulle (Seneca, Kiri XVI.7).

Tõesti, kes kaasmaalastest võiks mõelda, kõige jultunumaski südamepõhjas, et tema kirjavahetuse pärast pole viienda aastatuhande künnisel Surabayas või Vorkutas võimalik kohalikku ajalehte osta? Veebruari lõpul – märtsi algul oli Tartus lootusetu isiklikku Postimeest isikliku raha eest hankida. Hullemgi veel, ülikoolis oli kõhe liikuda, ikka kõmas kuskilt sopist: "Lill või Unt", "Unt või Lill" ja nurga tagant: "...stoa". Kui üks kolleeg, kes muidu räägib kampsunitest või tervisest üldse, küsis otse: "Kas Senecat oled lugenud?", ei pidanud enam vastu ja helistasin Kultuuriloolisse Arhiivi. Sealt teatati vähimagi solvumiseta hääles, et filosoof-enesetapjal Lucius Annaeus Senecal on 2000. juubel, Ilmamaa on avaldanud tema kirjavahetuse, kus ta kõigest kirjutab, ja Postimehes (19. veebruar, 22. veebruar, 4. märts) avaldatakse järjena poleemikat selle üle, mida tähendab nauding ja mida apaatia ja kas mingeid sõnu üldse tõlkida, kui nad ka algtekstis esinevad, ning kes, kus, millal ja miks seda raamatut peaks lugema, ehkki eeskätt on tegemist harjutusmaterjalidega üliõpilastele. Hääl telefonis ohkas: "Kõige raskem on otsustada, kui tark Ilmar Vene ikkagi on," ja lisas lõpetuseks: "Loodetavasti läheb nagu Voltaire'iga."

Hoolimata imetlusest Sartre'i romaani "Iiveldus" vastu, ei ole mulle võõras unelm olla tõeline humanist. Nädalaga õnnestus hankida kogu materjal koopiate näol, eesmärgiga langetada põhjendatud otsus. Juba esimene artikkel mõjus justkui kuulata Cicerot ennast: ülevaid tundmusi äratav algus, mis vallandus raevuhoogudesse, siis selginemine ja veendumus ning lõpuks rahunenud tüüne rõõm, tranquillitas – ja ütlen: õigus! Võtan kätte oponendi artikli ja oh aeg! samad läbielamused – ja juba olengi tema parteis. Siis kolmas – ja veendud vastupidises.

Raske südamega tuli osta kallis köide – võib-olla tuleb juba homme makuleerida – ja krooni eest pakike pisikesi pabereid. Ei hoolinud Ants Orasest, kes arvab, et raamat tuleb esiti ilma igasuguse eesmärgita läbi lugeda, et kätte saada kõigest vaba põhielamus. Originaal ja tõlge kohe ette ning vigu sedeldama ja liigitama! Juba sisukord, mille risti-rästi trükipilt jättis mulje, et tulevik on laste päralt, tekitas mõnusat elevust. Juba täheldasin, et seal, kus Senecal on 4 sõna ja nõtkeis daktüleis, on Venel 10, ja oma pikkuses suisa soomelikku. Juba kahvatasin, lugedes lõike, kus nii fatum, fortuna kui casus on tõlgitud ühtmoodi "saatuseks", ja erineva sisu kohta EI ÜHTKI KOMMENTAARI... Aga näe! 15. kirja järel olid ostetud lehekesed otsas ja käsi väsinud. Liiatigi haaras loetav tekst sedavõrd, et järjest rohkem vigu hakkas kahe niigi lühinägeliku silma vahele jääma. Seal siseneb mahedast õhtust meeleline sõber, silmad meenutamas joodud veini. Jooks isegi, aga Seneca ütlus "Filosoofia on eksiil" ei lase end kaotada. Juba tulevad sõnad üle huulte, targad kui pikne: "Usuteaduskonna üliõpilasele paneksin selle tõlke eest "nelja". Tsiteerimiseks pole usaldusväärne."

Tabatud. Sõber aga ladina keelt ei oska, siiski on lugenud Rosa Montero "Hurma ja pimedust" ja teab, et "...nõidus on ladina keeles. ladina keel on nõiakunstis ülikute keel, araabia keel ja heebrea keel ka" (lk 83), küsib huvitatult, vaadates aukartusega Seneca originaali: "Mis seal siis tegelikult kirjas on?" Tõepoolest, mis? Quid?

Quid? Humanistina ei saanud kohe vastata. Tuli läbi lugeda kõik Seneca filosoofilised tööd, selja taga Coluccio Salutati väärikas vari. Lõppes talv, kadus kevad, juba lasevad juuli paduvihmad aimata augustit. Senecast ajalehed enam ei kirjuta. Kipspea ja varemete asemel võib nüüd vaadata pilte noorest särasilmsest luuletajast, kes on paraku ropu suuga.

Lehitsen ja mõtlen – oli Seneca, mis ta oli, aga ropp ta küll ei olnud.

(Ilmunud ajakirjas Vikerkaar, nr. 8-9/1996, lk. 206-207.)