Universitas Tartuensis
Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane
01.07.2020

Minu esimene aasta ülikoolis oli täis väljakutseid ja emotsiooniderohke. Raske uskuda, et suvi on juba käes ja möödunud semestritest alles vaid mälestuste hõng. Kus aeg alles lendab!

Peamised hirmud ülikoolis

Enne seda, kui ülikooli astusin, polnud mul aimugi, mida oodata. Kõige rohkem pelgasin ma sisseastumist – kas ikka saan erialakatse sooritatud ning kas üldse sobin valitud erialale? Mul oli kindel plaan: kui ülikooli ei pääse, lähen aastaks välismaale vabatahtlikuks. Ausalt öeldes olin ma gümnaasiumi lõpetamisest vaimselt väsinud ja osa minust tõesti lootis, et ma ei pääse ülikooli õppima.

Elul olid aga teised plaanid! Erialakatsel sain umbes 100 punkti, mistõttu olin edetabeli tipus – see kinnitas minu sobivust ülikoolis õppimiseks. Pakkisin oma kodinad kokku ja peagi algaski minu ülikooliteekond. Kui ma oleksin võtnud vaheaasta, nagu algselt plaanis, siis poleks ma kohtunud oma vahvate kursusekaaslastega ja võib-olla polekski mu esimene aasta kujunenud nõnda seiklusterohkeks!

Minu teine suurem hirm oli uute tutvuste loomine. Mis siis, kui ma ei haaku ühegi kursusekaaslasega ega leiagi uusi sõpru? Oleksin Tartus täiesti üksinda ja ei tunneks mitte kedagi… Kahjuks esimesel paaril kuul enam-vähem nii läkski, ma ei sattunud ühtegi seltskonda ning ei osanud ka ise ennast kuhugi paigutada. Mitte ükski mu kursusekaaslastest polnud minu moodi. Umbes oktoobri lõpuks olingi leppinud oma üksiku staatusega.

Endalegi märkamatult juhtusin esimese semestri jooksul siin-seal kursakatega veidi suhtlema. Tavapärased olid vestlused teemadel „Kuidas sul kodutöö tegemine läks?“ või „Kaheksast algavad loengud peaks illegaalsed olema!“. Novembris arenesid need veidi edasi – paar korda käisime koos kohvikutes, arutasime oma õppekava eeliste ja puuduste üle… Nõnda need vestlused üha arenesid, kuni lõpuks ma avastasin, et olengi endale sõbrad leidnud! Jah, nad pole üldse minu moodi ei iseloomult ega hobide suhtes, kuid see teebki asja põnevaks – nii palju teemasid, millest rääkida ja kogemusi, mida vahetada. Olen väga rahul!

Parimad mälestused esimesest aastast

Ma võiksin muidugi rääkida „Õpi Tartus!“ kõrghariduspäeval osalemisest või taskuhäälingu saate salvestamisest, kuid neist olen varemgi pikalt kirjutanud. Sel korral võtan ette hoopis paar mälestust, mis pole ehk nii suurejoonelised, kuid mis on ometi mulle kustumatu jälje jätnud.

Mul on erksalt meeles esimene päev, mil ühiselamusse jõudsin. Tundsin end ebamugavalt, ei osanud veel korralikult kiipe kasutada ja üleüldse tundus see hiiglaslik majavolask omaette organismina, millega mul varem kokkupuudet polnud. Kui ma parasjagu sissekolimisest tekkinud prügi maja ees asuvasse konteinerisse viisin, pistis keegi (ilmselt kõrgelt haritud indiviid) oma käe kiirelt esimese korruse aknast välja ja lehvitas seda ringi, üritades väljas valitsevast temperatuurist mingisugust ettekujutust saada.

Ma ei oskagi öelda miks, aga vaatepilt ajas mind naerma. Seal ma olin –  võõras hoones, võõras linnas, aga ometi inimesed olid ikka inimesed. Nad võisid ju olla minust vanemad, kuid meis leidus ka palju sarnast. Ühtäkki ei tundunudki see ühiselamu enam nii hirmuäratav.

Teine mälestus, mis silme ette kerkib, on seotud ühistranspordiga. Meil oli haridusteaduste instituudis parasjagu loeng, mis venis oodatust pikemaks. Mina ja mu kursaõed vaatasime kannatamatult kella, sest meil pidi varsti buss minema. Kui me lõpuks vabanesime, siis tormasime treppidest alla, haarasime riided garderoobist kaasa ja lidusime kogu hingest kesklinna poole. Me olime umbes viiekesi ja me tuhisesime mööda tänavaid vastutulevatest inimestest mööda, ise samal ajal naerdes. Mitte keegi meist poleks osanud ette kujutada, et kunagi leiame end sellisest situatsioonist. Me olime tudengid, pagan võtaks, aga ometi jooksime ringi nagu algklassijõmpsikad. Bussile me siiski jõudsime, kuigi üsna napilt. Järgmise loengu õppejõud ei saanud kunagi teada neist erakordsetest jõupingutustest, millega end kohale vedasime.

Soovitusi tulevastele üliõpilastele

Esimese aasta jooksul avastasin palju uut nii iseenda kui ülikooliõpingute kohta üldisemalt. Järgnevalt toon esile mõned punktid, mida ma ise oleksin tahtnud teada enne ülikooli astumist.

1. Esimesed paar kuud võivad olla üksildased ja hirmutavad. Mitmel korral võid leida end mõttelt, kas valitud eriala on ikka sinu jaoks. Suru end sellest läbi! Proovi vastu pidada vähemalt esimesed neli kuud, et saaksid parema arusaama nii oma kursakaaslastest kui ka õpitavast erialast.
2. Ma kartsin astuda mõnda üliõpilasorganisatsiooni, sest ma ei teadnud, kui palju vaba aega mul õpingute ajal on ja kas mulle ikka meeldiks millestki osa võtta. Lükka need segavad mõtted kõrvale! Kui tunned, et mõni organisatsioon sind kõnetab, siis hüppa pea ees sisse ja sa ei kahetse.
3. Ära heida meelt, kui esimene semester pole päris selline, nagu ette kujutasid. Üldjuhul pead läbima palju sissejuhatavaid aineid, mistõttu saad kõike „huvitavat“ vaid kaugemalt nuusutada. Kui sissejuhatavad ained on läbi, siis liigud märksa põnevamate teemade juurde.
4. Kui õppejõud soovitavad kooliväliseid praktikavõimalusi, siis uuri nende kohta lähemalt. Näiteks meile rääkisid paljud õppejõud asendusõpetaja programmist – haarasin härjal sarvist ja proovisingi kolm kuud õpetajatööd. Sealt sain väga kindla teadmise, et valitud eriala on minu jaoks õige.
5. Usalda vanemate kursuste tudengid, kui nad üksmeelselt hoiatavad raskete ainete eest. Kohustuslike ainete puhul on sul võimalik end ette valmistada ja algusest peale rohkem vaeva näha. Valikainete puhul saad soovi korral mõne õppeaine võtmata jätta ning valida hoopis midagi muud.
6. Ütle „jah“ võimalikult paljudele pakkumistele, kutsetele, projektidele. Sinu parimad mälestused ülikooliajast tulevad üldjuhul just koolivälistest tegemistest. Kokkusaamised kursakaaslastega, mõne ürituse ettevalmistamine ja miks mitte ka esmakursuslaste blogi pidamine – need tegevused teevad su ülikooliaja meeldejäävaks!
7. Kui sa pole Tartust pärit, siis kasuta oma vaba aega linnaga tutvumiseks. Külasta vaatamisväärsusi, käi kursusekaaslastega põgenemistubades ja proovi erinevaid kohvikuid; õige pea muutub Tartu südamelähedaseks ja armsaks. Kui sa tunned end oma keskkonnas hästi, siis tuju paraneb ja endal on turvalisem olla!

Kokkuvõtteks

Ma poleks kunagi osanud arvata, milliseks mu esimene aasta kujuneb. Minust sai esindusblogija, ma astusin üles „Õpi Tartus!“ kõrghariduspäeval ning salvestasin ühe taskuhäälingu saate osa, mis räägib õpetajaks õppimisest. Kahetsen vaid seda, et veel rohkem ette ei võtnud! Oleksin võinud liituda mõne organisatsiooniga, sokutada end tantsurühma, käia tihemini sündmustel. Ülikoolielu ei tähenda vaid õppimist, vaid tähtis on ka kõik kooliväline.

Blogi kirjutamine andis võimaluse panna sõnadesse oma mõtteid ja tundeid terve õppeaasta vältel. Kui esimese semestri alguses tundsin end kartliku ja üksikuna, siis postituste kirjutamine aitas mul leida üles verinoore tudengi elu positiivseid külgi. Ma loodan, et mu tähelepanekud ja kogemused on abiks tulevastele tudengitele, kes tunnevad end oma otsustes ebakindlalt.

Plaanin nautida oma suve täiel rinnal ja sügisel sukelduda taas õpingute maailma. Õnneks olen nüüd aasta võrra targem ja tean täpselt, mida mulle meeldiks ette võtta, kuhu minna ja mida teha. Ülikooli teine aasta, hoia alt!

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane
09.06.2020

Maikuu nõudis minult osavat ajaplaneerimist ja tohutut tahtejõudu. Paljud ained jõudsid lõpule, mistõttu terve kuu ajas üks eksam-lõputöö-arvestus teist taga. Silme eest läks täitsa kirjuks, raske oli järjel püsida. Kui eelmainitule lisada otsa veel õpetajatöö, siis tegemist oli küll ja veel!

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane
04.05.2020

Tänaseks oleme e-õppel viibinud juba üle kuu, aga ometi ei saa ma öelda, et ülikoolis õppimine oleks muutunud kuidagiviisi lihtsamaks. Vastupidi – maikuus ähvardavad tulla igasugused arvestused, suuremahulised kontrolltööd ja iseseisvate tööde lõpphindamised. Tööd on rohkem kui kunagi varem ja kohati tunnen, et lained hakkavad üle pea kokku lööma.

Suuremad murekohad

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane
01.04.2020

Viimased nädalad on möödunud peadpööritava kiirusega ning ma üritan endiselt mõista, millisesse maailma ma sattunud olen. Iga nädal pakub üha uusi ja nutikamaid väljakutseid – selliseid, mida kuu alguses oodatagi poleks osanud.

Tudengivari

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane
03.03.2020

Kevadsemester on lõpuks saabunud, tuues endaga kaasa igasuguseid põnevaid ja omapäraseid õppeaineid. Isegi lumi sadas selle tähistamiseks maha! Raske oli uskuda oma silmi, kui tol esimesel lumisel hommikul üles ärkasin.