Page 2 | Universitas Tartuensis
Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane
09.06.2020

Maikuu nõudis minult osavat ajaplaneerimist ja tohutut tahtejõudu. Paljud ained jõudsid lõpule, mistõttu terve kuu ajas üks eksam-lõputöö-arvestus teist taga. Silme eest läks täitsa kirjuks, raske oli järjel püsida. Kui eelmainitule lisada otsa veel õpetajatöö, siis tegemist oli küll ja veel!

Podcast ehk taskuhäälingusaade

Mai keskel kutsuti mind osaleda Tartu Ülikooli taskuhäälingusaates ehk podcastis, et arutleda õpetajaks õppimise üle. Kui ma selle kutse avasin, olin esiotsa täitsa võpatatud – mina ja podcast? Aga miks mitte! Nõnda vurasingi 25. mail bussiga rõõmsalt Tallinna, aknast paistev päike paitamas nägu ja kõrvaklappidest kostuv muusika närve rahustamas.

Google Maps aitas mul leida õige aadressi, kuid ma olin kohal hea kolmveerand tundi varem. Vaatasin telefoniekraani, vaatasin maja; vaatasin uuesti ekraani, jälle maja. Lõpuks hakkas silma aadressi kinnitav silt. Jumal tänatud, olin õiges kohas.

Kõndisin äärmiselt rahulikult ja üldse mitte kahtlusi ärataval moel õigest hoonest mööda ning leidsin endale kena nurgataguse, kus püüdsin oma hingamist korrastada. Vaatasin uuesti üle podcasti küsimused ja sosistasin endale vastuseid, kõndides edasi-tagasi ja üritades võimalikult vähe tähelepanu äratada.

Nii saatejuht kui ka podcasti teine külaline Leesi Peedumäe olid äärmiselt sõbralikud ja positiivsed inimesed! Enne salvestamist tegime nalja ja arutlesime põgusalt erinevatel teemadel. Samal ajal istusin oma toolikese peal, mikrofon nina all, ja mõtlesin appi, see toimub päriselt.

Podcasti salvestamine läks üldiselt ilma viperusteta, kuid mõnes kohas hakkasin – väga minulikult – kogelema ja mõtteid sassi ajama. Igatahes kuidagi sain ma hakkama ja tagantjärele olen rõõmus, et sellise kogemuse võrra rikkam olen!


Podcasti lõpus oli küll veidi piinlik küsida pilti, kuid ma mõtlesin, et ülikooli turundusspetsialistid hammustaks mu pooleks, kui mul mõnda asjakohast fotot võtta poleks. Niisiis sain tervelt kaks, vot.

Podcasti on võimalik kuulata siin lingil!

Õpingud

Nagu enne mainitud, siis maikuus lõppes suurem osa mu õppeaietest. Alati oli kiire, kiire, kiire – hinge ka ei suutnud tõmmata, kuid hakkama siiski sain. Tegelikult ei olnudki lõputööd rasked, pigem just ajakulukad: pidi maha istuma ja kirjutama esseesid, vastama küsimustele, arutlema erinevatel teemadel.

Hetkel ootavad mind ees kõrgem matemaatika I ja füüsikalise maailmapildi eksamid. Need on mahukad ained ning eksamitest sõltub palju. Kuigi mõlema puhul pakuti eksamiks välja erinevaid kuupäevi, siis mina valisin kõige hilisemad (17. mai ja 19. mai). Ma sihin kõrgele ja praegu on mul veel lootust mõlemas üsna head hinded saada.

Õpimotivatsiooniga on raskusi, sest peale tempokat maikuud tunnen end kurnatuna. Tahaks puhata ja sammu tagasi astuda, kuid õnneks olen juuni esimesel nädalal suuresti maikuu stressist taastunud.

Ma kasutan õppimisel AnkiApp programmi, mis on olemas nii arvutis kui telefonis ning seal saab luua endale kordamisküsimustega kaarte. Kui vastan kaardil olevale küsimusele ära ja klikin ekraanil, siis ilmub kaardi teine pool õige vastusega. Mulle väga meeldib, et äpp küsib, kui enesekindlalt ja täpselt sa oma vastuse andsid. See annab hea ülevaate, mis on selge ja mida peaks rohkem kordama.

Kodus on mul raske luua endale õppimist soodustavat keskkonda ning ma ei suuda end viia õppimise lainele, ükskõik, kui palju ka ei üritaks. Õnneks olen leidnud ühe nipi, kuidas end siiski tööle panna. Igal hommikul, kui vanaema koeraga metsas jalutamas käin, võtan telefoni kaasa ja piilun AnkiAppist oma küsimusi ja vastuseid.



Pean tõdema, et esimene kord, kui seda proovisin, olin päris ahastuses – ühtegi vastust peast ei teadnud ja olukord tundus täitsa lootusetu. Seevastu teisel hommikul mäletasin juba üht-teist ja praeguseks on mul 36 matemaatika definitsiooni peas. Ja seda kõike vaid koeraga jalutades neljal järjestikusel hommikul!

Õpetajaamet

Maikuus polnud kiired ajad ainult minul, vaid ka üheksandikel! Eksami pärast nad muretsema ei pidanud, kuid see-eest virvendasid neil silme ees gümnaasiumiastme sisseastumiskatsed. Minu jaoks on see äärmiselt võõras probleem, sest ma pole kunagi pidanud ise sellistel katsetel käima. Olen pärit väiksest kohast ning seal pääses keskharidust omandama puhtalt lõputunnistuse abil.

Kui mu õpilased aprillis ääri-veeri küsisid, millal me põhikooli materjali kordama hakkame, siis hakkasid mu peas häirekellad kõlama. Appi! Õigus küll – sisseastumiskatsed. Arglikult kirjutasin oma sõbrannale, kes parasjagu 12. klassis õpib, ja küsisin, et mis värk nende pagana katsetega siis on. Kas koolis tõesti korratakse nende jaoks? Milliseid teadmisi üldse kontrollitakse? Sõbrannal on õnneks lahke hing ning ta rääkis meeleldi, kuidas tema õpetajad olid katseteks ette valmistusid.

Rohkete Youtube’i videote, ülesannete õpetuste ning virtuaaltundide ettevalmistamine nõudis korraliku osa mu vabast ajast. Sageli jäid oma õpingud tagaplaanile, sest ma tahtsin ilmtingimata oma üheksandikele parimaid võimalikke õppematerjale koostada…



5. juunil oli mul oma üheksandikega viimane tund. Rääkisime kursuse ülesehitusest, minu õpetamisstiilist, e-õppe kogemusest üleüldiselt… Ja muidugi küsisin ka sisseastumiskatsete kohta. Selgus, et neil läks täitsa hästi! Nad ütlesid, et kordamisest oli väga palju kasu – nad said selgeks isegi mõned sellised teemad, mis varasematel aastatel raskusi on valmistanud! Kui tundi lõpetama hakkasime, siis mitmed neist ütlesid, et olin parim matemaatikaõpetaja, kes neil olnud on (sõbralik, vastutulelik, positiivne ja annan igasuguseid omapäraseid ülesandeid).

Nad kahtlemata nägid läbi kaamerapildi, kuidas ma totakalt naeratama jäin. Ma olin neilt küsinud kriitikat ja tagasisidet selle kohta, mida paremini oleks võinud teha, kuid selle asemel nad hoopis ütlesid, et kõik oli väga hästi ja paremini poleks saanudki! No tõesti – nüüd, kui seda meenutan, naeratan taas. See viimane tund oli uskumatult südamlik ja tunneterohke, ma ei oleks seda üldse osanud oodata!

Mõni neist küsis, kas tulen ka nende lõpetamisele 19. juunil (kohale on lubatud tulla ainult õpilastel ja õpetajatel). Ilmselt panete juba tähele, et täpselt selsamal kuupäeval on mul neli tundi kestev füüsikaeksam… Üle kõige tahaks ma minna ja vaadata neid oma lõputunnistusi saamas, kuid ometi on elul teised plaanid.

Kooli kõrvalt üheksanda klassi õpetamine on osutunud äärmiselt töömahukaks, kuid olen siiski igati rahul! Olen kindlam kui kunagi varem, et õpetajaamet on minu jaoks see õige.

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane
23.01.2020

Oma varaseimas postituses võrdlesin ülikoolielu kihutava rongiga, millele peab hüppama, et mitte maha jääda. Nüüd, mil olen poole aasta võrra vanem ja targem, olen veel enam veendunud selle metafoori õigsuses. Läbitud sissejuhatavad ained pakkusid põgusat ülevaadet erinevatesse valdkondadesse, tekitasid oma värvikuse ja nüansirohkusega huvi... ja seejärel kadusid, sest vagunit ühes oma akendega tõmmati meeletu hooga edasi.

Semestri ülesehitus ja ained

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane
16.12.2019

Kindel ettekujutus tulevikusündmustest mõjub mulle kui tassike rahustavat teed – mida vähem üllatusi, seda parem. Enne ülikooli astumist tegin põhjaliku eeltöö õppekava, transpordi ja mitme teise valdkonna kohta, et kohale jõudes suudaksin paremini kohaneda ja orienteeruda. Kogutud teadmised tulid mulle kasuks mitmel korral, kuid ometi ilmnesid ka vajakajäämised – mitte kõike pole võimalik interneti kaudu teada saada.

Esimene üllatus: õppetöö ei toimu ainult auditooriumides

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane
04.12.2019

Kogemusi bussidega
Oma tagasihoidlikule vanusele vaatamata pean end bussisõidu alal eksperdiks. Seda muidugi mitte juhina– ma tahaks näha päeva, mil bussiga mööda tänavaid ringi rallin – vaid just sõitja vaatenurgast. Minu peres pole kunagi olnud autot, mistõttu nii mõnedki mu kallimad mälestused hõlmavad seika, kus mina, mu ema ja vend sosistame üksteisele üle kõrgete bussiistmete, elevil sihtkohta jõudmise pärast.

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane
18.11.2019

Neil ammu unustuse hõlma vajunud aegadel, mil veel ema ja vennaga elasin, ei osanud ma kuidagi ette kujutada, et varsti muutub minu arusaam kodust. Kuigi ma ootasin väga ühiselamusse kolimist ja sellega kaasnevat iseseisvust, oli mul tunne, nagu sätiksin end sisse võõras paigas täis võõrast mööblit ja võõraid esemeid. Kuidas saaks see eales võistelda lapsepõlvekoduga, millest mul tuhat mälestust on?

Ühikasse kandideerimine