Universitas Tartuensis
Katria Helena Komp, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 2. kursuse tudeng
08.05.2019

Tere!

Kallid lugejad, mul on nii hea meel, et te siiani mu blogil silma peal hoiate. Mul on nii hea meel, et ma ikka teilt tagasisidet kuulen ja te mind mu teekonnal toetate. Aga iga hea asi saab üks kord läbi ja nii on ka minul aeg hakata siin Charlestonis otsi kokku tõmbama.

Veider on ikka mõelda, et inimene kohaneb ükskõik, mis olukorras ja tutvub ikka ja jälle uute inimestega, sest suhtlemine ja teiste lähedus on meie üks põhivajadustest, et rõõmsat ja tervet elu elada. Kui mäletate, siis Charlestonisse tulles oli mul jube raske kohaliku eluga kohaneda ja inimestega tuttavaks saada, kuid nüüd on asjalood hoopis teised. Kuidas ma nüüd Eestisse tagasi tulen ja kõik oma parimad sõbrad siia jätan? Kurb on.

 

Suurim õppetund, mis mulle siin aja jooksul selgeks on saanud, on lahtilaskmine. Eestlasele omaselt hoiame alati kinni oma eelarvamustest ja tõekspidamistest, solvume üsna ruttu ja vabandust paluda ei taha, isegi kui oleme eksinud. Ma tegelikult ütleks, et need on põhjamaa rahvaste tunnused –  ei saa ju imestada: kui kogu aeg on külm ja vihmane, siis kipubki tuju kah tõrksaks minema. Aga siin, Lõuna-Carolinas, on kohalikud inimesed mulle õpetanud lihtsat ja muretut eluviisi: no mis siis, kui keegi natuke halvasti ütleb? – Äkki sel inimesel oli endal halb päev? Ja no mis vahet sel on, kas jäid bussist maha – tuleb ju järgmine! Peaasi, et poleks suuri muresid ja et väikesed tuju ei rikuks.

Neli kuud on möödunud nii kiirelt, et ma ei olegi päris täpselt aru saanud, kas ma siin Charlestonis elada tahaksin. Inimeste ja kultuuri poolest kindlasti, linna poolest ka kindlasti, aga päris kodu see ju ei ole. Reisisellina on raske üldse aru saada, kus see kodu täpsemalt on – kas vanemate juures; omas korteris või seal, kus süda tunneb end rahulikuna. Charlestonis tundsin just südames rahu ja õnne, aga miski oli ikka kogu aeg puudu. Võib-olla olen ma loodud küll reisimiseks, aga mitte igaveseks Eestist lahkumiseks? Kui ma veel siin midagi õppisin, siis kindlasti seda, et inimesed võivad ükskõik, millise koha koduks muuta. Ja naljakas – minu kodu koosnes viiest prantslasest, kuuest sakslasest, ja neljast ameeriklasest. Kuid nüüd, mil kõik riburadapidi oma koduriikidesse tagasi lähevad, laguneb siinne ajutine kodu uuesti tükkideks. Just see on kõige kurvem – me kõik oleme teineteisest õigepea eraldatud ja naaseme oma päriskoju jäänud elu juurde tagasi.

Küll aga on mul ääretult hea meel, et Charlestonist lahkudes ma niisama istuma ei jää! Veel mõned nädalad reisin mööda Ameerika idarannikut ja siis põrutan tagasi Tartusse, et alustada uue energiaga oma praktikat ja suve. Eemal oldud aeg oli hea hingetõmbepaus, kuid nüüd on aeg jälle kaks kohvrit pakkida ja tagasi kodumaale kihutada!

Aitäh Charleston, et olid mu vastu nii lahke, nii kallis ja kaitsev. Ma olen teel, juba peaaegu poole peal. Ma ei tea, kuhu ma siit lähen, aga ma luban, et see ei saa olema igav.

 

Hoiame ühendust,

Katria Helena

Katria Helena Komp, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 2. kursuse tudeng
04.04.2019

Kasvamine algab seestpoolt. Nagu taim, mille seemnest võrsuvad juured ning mis end vaikselt läbi maapinna päikese poole sirutab, kasvame ka meie päikesevalguses ja rikkalikus keskkonnas. Me ei saa kasvada, kui meid ümbritseb kitsas keskkond. Ja mis see kitsas keskkond on? Aeg.

Katria Helena Komp, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 2. kursuse tudeng
20.03.2019

Hei!

Ma küll eelmise postituse lõpus lubasin, et seekord räägin Ameerika korporatsioonidest, aga ehhee! Nalja tegin! Tegelikult räägin ma neist kunagi tulevikus küll, aga täna on mul tuju rääkida hoopis kevadvaheajast.

Eesti kõrgharidussüsteemis ei lähe tudengid keset märtsi puhkama nagu gümnaasiumis, kuid siinsetele tudengitele on kevadvaheaeg juba jaanuarist saati miski, mida on kaua oodatud ja planeeritud. Niisiis kuulub kevadsemestril tavalistesse vestlusteemadesse alati küsimus: „Mis sa kevadvaheajal teed?“

Katria Helena Komp, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 2. kursuse tudeng
21.02.2019

Tere armas lugeja!

"Kadus nagu vits vette" võiks öelda esimese kuu kohta siin Charlestonis! No tõesti – ma olen juba poolteist kuud siin end sisse seadnud. Võiks ju arvata, et selle aja jooksul suudab inimene ära harjuda uue keskkonnaga, aga võta näpust – ei olegi nii lihtne!

Katria Helena Komp, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 2. kursuse tudeng
18.01.2019

Hei-hei!


Mul on sulle üks palve – vaata korraks kella. Ja nüüd arvuta sellest seitse tundi ja 7000 kilomeetrit edasi ja oledki siin minuga Charlestonis!

Tavaline küsimus: "Kuidas sul läheb seal Ameerikas?" saab täna eriti pika vastuse, nii et säti end mugavamalt istuma või keri alla video juurde, kus kiire lühiülevaate saad.