Universitas Tartuensis
Liisa Jaakson, ajaloo 3.kursuse tudeng
15.09.2020

Ma saan homme karantiinist välja. Vot.
Kolmteist päeva pluss saabumisõhtu olen ma istunud ühes toas, kordagi siit lahkumata. Näiliselt võinuks mul olla päris palju võimalusi, et kirjutada kõigist oma seiklustest, aga siin ma nüüd olen. Kell kümme õhtul, päev enne vabanemist. Kõht on täis, konditsioneer on endiselt katki ja tualettpaberit jätkuks veel mitmeks päevaks.

Vangieluga harjub ära. Toit käib kolm korda päevas ja suhteliselt kindlatel kellaaegadel. Kuulatad, kuidas koridorist kostab toidukäru rataste veeremine, ja siis ootad viisakalt paar hetke, et need, kes sulle toidu toovad, jõuaks lahkuda, enne kui oma käe ukse vahelt välja pistad. Ruumist lahkuda ei tohi. Vastasel korral ähvardab sind trahv, vangla või riigist välja saatmine. Viiendal päeval anti meile teada, et koridoris on valvekaamerad. Mõtlesin kõigile neile hetkedele, kui pesu väel oma toitu võtmas käisin. Paranoiliselt kiikasin pärast oma vangikongi lakke, kuigi siis oleks muidugi olnud juba hilja oma väärikust päästa.

Sest siin on palav, nii neetult palav. Nii palav, et pesu väel ringi käia on igati sünnis ja viisipärane. Täna on isegi mahe ilm, no nii napid 30 kraadi, ja vahelduse mõttes ei huugagi konditsioneer täisvõimsusel (puldiekraanil kuvatud ihaldatud 16 kraadist on puudu veel nii umbes 20). See lämbe kleepuv palavus on olnud väga loiutav ja ilmselt ka üks peapõhjusi, miks ma nii ebaproduktiivne olen olnud. Kohe naljakas on mõelda, et homme peab pärisellu astuma ja keegi ei toogi mulle enam lobi ukse taha.


Kohe kindlasti ei tulnud ma siia saleduskuuri pidama.

Kus ma siis olen?

Kerime ajas tagasi. Oli veebruar. Liisa ajas pabereid, et kandideerida aastaks vahetusüliõpilaseks Lõuna-Koreasse. Kui veel jõulude ajal olin olnud üsna kindel, et tahan minna Souli, siis jaanuaris ülikoolide kandideerimisnõuetega tutvudes muutsin meelt: Busan, see saab olema Busan. Üks peamisi põhjusi: raha. Soul on kallis. Liisa on vaene. Ja tol hetkel ma ei teadnudki, kui vaene ma veel sel aastal olema saan. (Busan tahtis, et ma näitaks aastaks ette pangaarvel 6000 dollarit, Soul aga 12 000. Sellist summat, nagu te aimata võite, polnud mul kusagilt võtta.)

Niisiis, Liisa ajas asju ja COVID oli kauge tõbi Hiinamaal. Siis läks Itaalias jama lahti, aga mul polnud mahti sellele kõigele keskenduda, sest lisaks ettekannetele ja seminaridele pidin tähtajaks oma paberid korda ajama. Ühel kaunil kolmapäeva õhtul esitasingi oma kandideerimispaberid TÜ-le ära. Järgmisel päeval kuulutati Eestis välja eriolukord.

Kiri, et TÜ on minu kandidatuuri Busanile esitanud, tuli paari nädala pärast. See oli muidugi alles kannatuste algus. Järgnes terve hunnik üha uusi ja uusi dokumente, motivatsioonikirju, õppeplaane jms. Kui PNU-st hakkasid kirjad saabuma, olin mina kindel, et mind on nüüd vastu võetud. Meie teine eesti tüdruk, kes samuti PNU-sse õppima tuli, sama optimistlik ei olnud.
Juunis anti meile teada, et kui oleme otsustanud ikka PNU-sse õppima tulla, peame läbima kohustusliku kahenädalase karantiini. Tundus tollal tüütum ja kõhedam väljavaade, kui see tegelikult oli – tean ma nüüd, kui olen selle läbi teinud. Ja meile jäeti õigus igal hetkel programmist loobuda, mida kasutas märkimisväärselt suur hulk inimesi, arvestades, et meie esmases vahetusüliõpilaste nimekirjas oli 170 nime ja nüüd on meid veidi üle 60. Rahvaarvu järgi arvestades on Eesti oma nelja üliõpilasega ilmselt üks suurimaid delegatsioone.

Igatahes järgnes juunis-juulis terve hunnik asjaajamist ja kirjavahetust. Viisa, tervisetõendid, lennupiletid, kogu muu logistika, ühikas, kindlustus, kõige vajaliku soetamine … ja kogu aeg kuklas teadmine, et midagi võib väga untsu minna ja ma ei saagi üldse Koreasse sõita. Samal ajal aga raha pangaarvel aina kahanes ja kahanes … ning tööl käia ka ei saanud. Sel hetkel, kui ma oma karantiiniarve ära olin maksnud, oli tunne ikka üsna nukker. (Alati on muidugi lootus, et mõni rikkurite võsuke sõidab mulle ülekäigurajal otsa ja kui sellest ei saa just alguse tormiline korea draama väärne armulugu, siis vähemalt saan korraliku valuraha, et ma teda politseisse ei annaks.)

Sest vaatamata kõigile lisakulutustele ja kogu närveldamisele ei tahtnud ma kohe üldse seda aastat ära jätta. Kui ma praegu poleks tulnud, kes teab, millal elu mulle uue võimaluse oleks andnud.
Siin ma nüüd olen, Busanis. Linn särab õhtutuledes mu rõduakna taga ja homme võin ma lõpuks nende seinte vahelt välja astuda, ilma et mu karantiiniäpi jälitusseade karjuma hakkaks ja eriüksus mind kui ohtlikku biorelva isoleeriks.
Kooli alguseni on veel nädal aega. Busani mäed ja meri ootavad mind.


Kahe nädala jooksul ei viidud kordagi meie prügi ära, mistõttu prügi sorteerimisest sai omaette meelelahutus (juhend oli ligi lehekülg pikk). Toidujäätmed tuli pakkida kolmekordselt ning esialgu saime selleks apelsinikarva tuumajäätmete ladustamise kotti, mis pärast kaht nädalat rõdul, omandas kompostile iseloomuliku odööri.


Vaade parem kui nii mõneski viie tärni hotellis. Et elusalt praadimine on mulle vastunäidustatud, sain rõdul viibida alles pärast päikeseloojangut.

Tulekul:
Paberimajandus Lõuna-Korea stiilis ehk sellest, kui hea on elada Eestis, saad sa aru alles siis, kui oled Eestist lahkunud.

Emma Pipi Penelope Visnap, riigiteaduste 3. kursuse tudeng
15.09.2020

Kõrgeks kasvanud on rohi, juba niidetud on hein ja isegi kõik sõnajalaõied on juba ära õitsenud – olen taas Eestimaa pinnal ja nüüdseks on isegi uus õppeaasta alanud. Koduses Eestis veedetud suvi tuhises mööda ja olen end sisse seadnud Eesti kauneimasse linna, milleks on Tartu (seda siis laulusalmis Raimond Valgre ja Ernst Johansoni sõnutsi). 

Emma Pipi Penelope Visnap, riigiteaduste 3. kursuse tudeng
09.06.2020

Taanit mainitakse tihti eduloona ja sealjuures väidetakse, et tegemist on parima riigiga, kus elada. Olgugi, et üldiselt maksavad nad kõige rohkem makse maailmas ja riik koosneb kokku neljasaja kuuest saarest, ei heiduta see neid, sest uuringud on kuulutanud: taanlased on õnnelikemate rahvaste seas.

Emma Pipi Penelope Visnap, riigiteaduste 3. kursuse tudeng
04.05.2020

Teretus sulle, lugeja!

Emma Pipi Penelope Visnap, riigiteaduste 3. kursuse tudeng
08.04.2020

KES?

Tere, hea lugeja! On aeg uueks tutvuseks: olen Emma Pipi Penelope Visnap ja õpin praegu Kopenhaageni Ülikoolis. Võtan nüüd, keset semestrit, selle maailma segastes oludes üle TÜ välismaal õppija blogi pidamise. Semestri alguses blogipidamist alustanud Hanna pidi kahjuks koju naasma. Tema ajutiseks koduks pidi olema Forlì linnake Põhja-Itaalias. Kuigi see asub Euroopa koroonaepitsentrist paarsada kilomeetrit kaugemal, pole kevad ei Itaalias ega ka nüüdseks kusagil maailmas enam endine.