#ajakirjandus

Hei!

Ma küll eelmise postituse lõpus lubasin, et seekord räägin Ameerika korporatsioonidest, aga ehhee! Nalja tegin! Tegelikult räägin ma neist kunagi tulevikus küll, aga täna on mul tuju rääkida hoopis kevadvaheajast.

Eesti kõrgharidussüsteemis ei lähe tudengid keset märtsi puhkama nagu gümnaasiumis, kuid siinsetele tudengitele on kevadvaheaeg juba jaanuarist saati miski, mida on kaua oodatud ja planeeritud. Niisiis kuulub kevadsemestril tavalistesse vestlusteemadesse alati küsimus: „Mis sa kevadvaheajal teed?“

Hei-hei!

Mul on sulle üks palve – vaata korraks kella. Ja nüüd arvuta sellest seitse tundi ja 7000 kilomeetrit edasi ja oledki siin minuga Charlestonis!

Tavaline küsimus: "Kuidas sul läheb seal Ameerikas?" saab täna eriti pika vastuse, nii et säti end mugavamalt istuma või keri alla video juurde, kus kiire lühiülevaate saad.

Ja ongi juba mitmendat nädalat käimas teine semester. Esimene möödus väga kiiresti, kuid olen üsna kindel, et kevadine tuleb huvitavam ja tunduvalt keerulisem – mitte ainult kooli, vaid ka kõige muu mõttes. Juba praegu on tunda, et teha on üsna palju. See on ainult hea, sest ma polegi harjunud ainult koolis käima, kõrvalt on ka ikka vaja rabada. Hilda kirjutas oma viimases blogipostituses, et ta on praegu oma erialavalikus rohkem veendunud kui varem. Talle tundub, et sai tehtud õige otsus. Mul on sama tunne. See võib olla tingitud ka asjaolust, et sel semestril on veidi praktilisemad ained, me saame reaalselt juba natuke nagu ajakirjanikud olla. Samas pean tõdema, et suur osa meie kursusest valis peaerialaks kommunikatsiooni.

Esimene semester hakkab juba varsti läbi saama. Täiesti uskumatu! Üliõpilastel vist väga seda “jess, jõulud ja puhkus”-tunnet pole, sest eksamid on tulemas. Siinkohal tuleb mainida, et kui sulle eksamid ei meeldi, siis tasub AKI-sse (ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituuti) õppima tulla. Praeguse seisuga tean, et mul on kolm eksamit, millest üks on suuline ning vabatahtlik.