#loodus- ja reaalainete õpetaja | Universitas Tartuensis

#loodus- ja reaalainete õpetaja

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane

Minu esimene aasta ülikoolis oli täis väljakutseid ja emotsiooniderohke. Raske uskuda, et suvi on juba käes ja möödunud semestritest alles vaid mälestuste hõng. Kus aeg alles lendab!

Peamised hirmud ülikoolis

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane

Maikuu nõudis minult osavat ajaplaneerimist ja tohutut tahtejõudu. Paljud ained jõudsid lõpule, mistõttu terve kuu ajas üks eksam-lõputöö-arvestus teist taga. Silme eest läks täitsa kirjuks, raske oli järjel püsida. Kui eelmainitule lisada otsa veel õpetajatöö, siis tegemist oli küll ja veel!

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane

Tänaseks oleme e-õppel viibinud juba üle kuu, aga ometi ei saa ma öelda, et ülikoolis õppimine oleks muutunud kuidagiviisi lihtsamaks. Vastupidi – maikuus ähvardavad tulla igasugused arvestused, suuremahulised kontrolltööd ja iseseisvate tööde lõpphindamised. Tööd on rohkem kui kunagi varem ja kohati tunnen, et lained hakkavad üle pea kokku lööma.

Suuremad murekohad

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane

Viimased nädalad on möödunud peadpööritava kiirusega ning ma üritan endiselt mõista, millisesse maailma ma sattunud olen. Iga nädal pakub üha uusi ja nutikamaid väljakutseid – selliseid, mida kuu alguses oodatagi poleks osanud.

Tudengivari

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane

Kevadsemester on lõpuks saabunud, tuues endaga kaasa igasuguseid põnevaid ja omapäraseid õppeaineid. Isegi lumi sadas selle tähistamiseks maha! Raske oli uskuda oma silmi, kui tol esimesel lumisel hommikul üles ärkasin.

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane

Oma varaseimas postituses võrdlesin ülikoolielu kihutava rongiga, millele peab hüppama, et mitte maha jääda. Nüüd, mil olen poole aasta võrra vanem ja targem, olen veel enam veendunud selle metafoori õigsuses. Läbitud sissejuhatavad ained pakkusid põgusat ülevaadet erinevatesse valdkondadesse, tekitasid oma värvikuse ja nüansirohkusega huvi... ja seejärel kadusid, sest vagunit ühes oma akendega tõmmati meeletu hooga edasi.

Semestri ülesehitus ja ained

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane

Kindel ettekujutus tulevikusündmustest mõjub mulle kui tassike rahustavat teed – mida vähem üllatusi, seda parem. Enne ülikooli astumist tegin põhjaliku eeltöö õppekava, transpordi ja mitme teise valdkonna kohta, et kohale jõudes suudaksin paremini kohaneda ja orienteeruda. Kogutud teadmised tulid mulle kasuks mitmel korral, kuid ometi ilmnesid ka vajakajäämised – mitte kõike pole võimalik interneti kaudu teada saada.

Esimene üllatus: õppetöö ei toimu ainult auditooriumides

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane

Kogemusi bussidega
Oma tagasihoidlikule vanusele vaatamata pean end bussisõidu alal eksperdiks. Seda muidugi mitte juhina– ma tahaks näha päeva, mil bussiga mööda tänavaid ringi rallin – vaid just sõitja vaatenurgast. Minu peres pole kunagi olnud autot, mistõttu nii mõnedki mu kallimad mälestused hõlmavad seika, kus mina, mu ema ja vend sosistame üksteisele üle kõrgete bussiistmete, elevil sihtkohta jõudmise pärast.

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane

Neil ammu unustuse hõlma vajunud aegadel, mil veel ema ja vennaga elasin, ei osanud ma kuidagi ette kujutada, et varsti muutub minu arusaam kodust. Kuigi ma ootasin väga ühiselamusse kolimist ja sellega kaasnevat iseseisvust, oli mul tunne, nagu sätiksin end sisse võõras paigas täis võõrast mööblit ja võõraid esemeid. Kuidas saaks see eales võistelda lapsepõlvekoduga, millest mul tuhat mälestust on?

Ühikasse kandideerimine

Birgit Paju, loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, esmakursuslane

 

Minu praegustest askeldustest

Tudengielu olen nautinud juba peaaegu kaks kuud. Igapäevarutiini rahulik embus meenutab mõnevõrra gümnaasiumiaega, mil hommikul tuli minna kooli ja õhtul tagasi koju. Võib-olla on asi li minu praeguses ajakavas: loengud on teisipäevast neljapäevani ja üldjuhul kümnest kuueni. Ma pole kindel, kuhu kõik neli vaba päeva kaovad. Reedel ja laupäeval taastun intensiivsest õppetööst, pühapäeval õpin kolm-neli tundi, esmaspäeval viis kuni seitse, olenevalt kodutööde mahust. Ja kodutöid jätkub.