Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Kauguste tuul

eelmine · järgmine

Heledalt paistab kuu.
Tungivalt kisub tuul.
Väärmatu seisab kuu,
siredalt süttib taevan tähtede lühti.
Maailma väravad pärani lahti.

        Tuul
    lõikusekuu,
kuuled!
Madalalt maad ja vett mööda
nägematute lippude pagin.
Täiskuu ja öö.
Kuuled,
kuu all tuule-
peelte ja purjede nagin.


Heledalt paistab kuu.
Tungivalt kisub tuul.
Maailma mõlemad väravad lahti.
Kauguste uksed veavad
kummargille mu südametahti.
Käed maakamarast veel
kinni peavad,
jalad ju tundmatu tuule teel.


  Tuul
      lõikusekuu,
          kuuled!
Tuule all pärani
      kurjuse kaunis värav.
Süda on pingutet särani.
Vastu tuult teine värav on särav
silmade eel.
Jube ja hunnitu tore
kauguste keel.
Säälpool olemisraja uste avatud tere.


Täiskuu ja öö
astuvad üle vee.
Lained keevad kullasen pajan.
Kõikseid lehti lendab mööda
põigiti üle tee.


Puud ei kohise, okste lipud
lehvivad tuulde kui hiuste tipud.
Tähtede lõikuseks teemantnuga ma vajan.
Kuu on juured kasvatand vette,
tähed sidunud hõbekette.


Heledalt paistab kuu.
Tungivalt kisub tuul.
Üksiku hobuse hirnumine
elahtab hirmu.
Just kui lendav linnu hääl
kostab see pää pääl.
Vankril on verekohin.


  Tuul
      lõikusekuu,
kuuled!
Ümber suu
tunned maailma.
Miski ei paista silma.
Kuumad huuled
tuksuvad pingul.
Esimeste tähtede alla
lennutan tundmuste lingul
oma südame mullast valla.

tarkvarastuudio | 2004/2005