Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Mõistatus

eelmine · järgmine

Mina magan, voolab jõgi.
Unelaas on must kui nõgi.
Eksin ühest kaldast teise.
Mina magan, aeg ei puhka.
Uneelamusi uhkab.
Ühest teise teen ma reise.


Elu just kui uni unen,
unenäon elu tunnen,
valvamine just kui uni.
Vastu tuleb, mööda läheb.
Nagu unen jääb sest vähe
meele mulle hommikuni.


Kun te käite, mõtted, meeled?
Taeva alla saatsin teele,
tulete kui mustast mullast.
Lendama, ma ütlin, pead.
Vaata, songivad kui sead
tõeteri toorest kullast.


Südamesse ainsa nime
panin nagu taeva ime —
truudus, armastus ja voorus.
Aga nüüd, kui võtma lähen,
vahetet kõik teiste pähe:
taeva imest tusk ja toorus.


Kui ma valvan, olen unen,
nagu unen virgun, tunnen, —
valvamine just kui uni.
Vastu tuleb, mööda läheb.
Nagu unest jääb sest vähe
meele mulle hommikuni.

tarkvarastuudio | 2004/2005