Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Irdsalmid

eelmine · järgmine

1

Päevad kui pihlamarjad
    okstelt pudevad,
ööd röövkalana kudevad.
Kuid haljaste sõõrena
    üksteise järele
      heliseden pillutakse.
Kuhjuvad aastate harjad.
Igavikust välja löön killu.
Need minu elupäevad
    seisavad oma saarena.

2

Pidevalt, vihaselt sajab
täiskuu ööl.
Alla anda nukruselle,
ahastusele, meeleheitmiselle?
Jõvvetust see,
    mandumist vajab.
Valima pean teise tee.
Askussõnad mu vööl
    süütavad leegiks
        vihma.

3

Ikka pean naerma kala,
põhinööri külge kes söönud,
edestagasi ujuden
    uhkustab kõhutäiega.
Alanud alles öö.
Oleme kinni kõik päiega
harunööriden,
suun igaühel üks pala.

4

Palju väiksem oleks inimkonna katastroof
    ja inglite ehm,
kui filosoof
seedimatust võõrtoidust
    lõhkeks kui lehm
värskest ristikheinast.
Unistagem, inimlapsed, koidust
    ning puurigem läbi tulevikuseinast!
Pole olnud kuulda iganes,
et liigsöömisest oleks lõhkenud inimene ja siga.

5

Vihmaussist
    ja karjeristist
olen mõelnud alati aukartusega.
Küllap seepärast vistist,
et neid ei sega,
millise otsaga kunagi kuhugi roomavad.
Nende vitaliteedist
    kõneleb seegi,
et nende poolitusedki õiget urgu hoomavad.

6

Issand, anna mulle angerja süda,
mis elab eraldetuna ihust!
Neerude läbikatsujate,
südamesööjate ohust
olen pääsnud seni korratud sada.
Südametega pallilööjaid
    sigib nüüd ja elusat kütib.
Need nüüd jaotavad maid.
Kavva jõvvan tapelda selle eest,
    mis põvven sütib.

7

Kuuvalgusse hajub hing.
Armastus tolmutab südame
    lõhavaks pilveks.
Ainult viha lööb südamest sädeme
    tulevaks põlveks
välguna loitva.
Inimestvihkav tahtejõu ling
heidab tunnete välgukera,
püha ja idaneva tulevikutera,
vastu hommiku koitva.

8

See elu, mis elan mina,
ei ole minu — on miski muu.
Maakera on veerev muna,
Looja kaagutab, lahti suu.
Milleks igatsen, inimen, luna?
Aiavarvaste vahelt, vaata,
paradiisi see patune puu
õuna peo pääle võib saata.
Tuhat aastat on nagu tuna,
hingetõmme üks loomise kuu.

9

Milline mind
sagedasti on vallutand ehm,
kui olen sind,
mu süda,
mõistnud, mis on sinu pärisviga
sinu elu teel.
Oled nüüdki veel
unustand seda,
et roosast ja puhtast põrsast saab ikka siga
ja süütust vasikast vana lehm.
Kuidas oled inimesten nõnda eksinud?

tarkvarastuudio | 2004/2005