Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Kodu udun

eelmine · järgmine

1

See on muinasjutt udun,
mu kodu.
Ümberringi on öö
hunnitu vöö
lummutet kudu.
Kased seisavad maja een
kolmekesi.
Pärnad huiguvad üksteist.
Maja all sumestub vesi,
pajud on jalluti veen.
Kell lööb aeglaselt üksteist.


Maailm on vaga.
Jõulud tulevad, ei tule kahu.
Sügissoe
udune pimeda koe,
lembe kui lendaks kihu.


Metsa puiel ei ole latvu,
öö läheb üle mustava siiluga.
Kerkib taevasse maja
katuse kõrge viiluga.
Olen otsinud oma raja,
kinnitand jalgu lõtvu.


Kaugus on kohevili,
kummuli taevad.
Metsatukkade laevad
eksivad udu seen ringi.
Südamen valminud kurbuse vili
kukub maha kui kera mingi.


Helgiheitjana aknad mõned
pilluvad pimeda sülen
tule taevasse üles.
Välku kui lööks.
Oo, need tulede kõned
enne kustuvat südaööd!


Vankrid kuski kõnnivad,
kassipojana löövad nurru,
sulisevad kui ojad
langeden kivikurru.
Olen vaba ja õnnis,
avanud lahti südamekoja.


Jõgi on piiritu lai,
läheb merena uttu ussaia alt.
Kaldad tulevad kokku vahel,
jodkseb jõgi siis vahedalt,
hämaran hõbetai,
just nagu otsatu ahel.


Seljataga on uhkuse tuhk,
olen tulnud puhkama.
Kaskede alla
olen kinnitand ravvutet talla.

2

Lummutet maailm, jube ja ülev.
Taevas on sära sees üleval,
ainult ei näe.
Valla on naksatand vaevade kaas,
heledalt üles tuleb veel päev.
Hinge on hõigand ekstaas.


Kõik on kojutulejal mittemidagi,
mittemillekski midagi pidada —
südamen teras ja seljan haav.
Maanteegi mindja mustav,
kahel pool kraav,
aimatav vaevalt rada.
Süda on talutai ustav,
elukirjade ainus rida.


Kerkib kummitis kurale,
kõnnib kõrval kui mees,
läheb pahuti een,
pöörab kõneten pääd,
soovib teekäiku hääd
ning kaduden kaob kärata.
Ilmub ajuti jälle teele,
taha, kõrvale, eele.


Surm? Saatus? Pähis enese ise?
Tuleb ootmatult matma siis
viisiga imelise,
kui sina kõnnid,
südamen õnnis
kojumineja viis.
Kuuskede kodu, mulla sügava leed!
Tunnen eksimata su manu teed.


tarkvarastuudio | 2004/2005