Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Öö ja päev

eelmine · järgmine

Öö ant on magada ja mitte valva.
Küll päevalt saama peaks.
Saad mõtted mõttereaks,
see viimne mõte teise sappa salvab.


Öö paneb käe mu kuuma kulmu pääle.
Löö aeglaselt, tuiksoon.
Vaat, silmin verejoon.
Sa oled kaotanud ära oma hääle.


Ja nagu liiva alt veel püsti ajad
sa oma pingutust.
Näed seda ringutust,
ja kõrvaden ju kumisevad kajad.


Jääd kummuli, und kuhi sinu kulmul,
käen vasar, nõel või sulg.
Töö üle sinu selg
on kummardet kui eilse päeva kalmul.


Kui päev sind leiab, päeval mõrujuured
on söödaks sulle peon.
Sa just kui unepaon,
siinsaman hunnikun su vaevad suured.

tarkvarastuudio | 2004/2005