Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Isa saapad, kaap ja kepp

eelmine · järgmine

Isa saapad, kaap ja kepp
jäid siis mulle, kui ta suri.
Tuulab, tuulab surma sari,
elu mööda läeb kui vari,
üles minna raske trepp.


Isa saapad, kepp ja kaap
ja kõik perekonna mured,
ridastikku nagu kured,
vaevad, valud, kurjad kired,
vaikimise võõras vaap.


Jalga saapad, kätte kepp,
ja mu jalad nagu pakud,
peopesi kündvad rakud.
Oo, mu peni, neid sa lakud,
põlve pääl su pehme käpp.


Isa saapad, kaap ja kepp,
ja kõik rõõmud läksid lendu.
Peon pean murelindu,
lepatriinu lendu-landu,
kulmul kurva kullerkupp.


Jalga saapad, pähe kaap,
ja nii kuidas isa kõndis.
Mured kaabu all kõik kandis,
oma hinge ära andis.
Mis küll minust nõnda saab?


Isa saapad, kaap ja kepp
jäid siis mulle, kui ta suri.
Tuulab, tuulab surma sari,
elu mööda läeb kui vari,
üles minna raske trepp.

tarkvarastuudio | 2004/2005