Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Ema, sul on suu täis mulda

eelmine · järgmine

Ema, sul on suu täis mulda.
Elamiseks vaja kulda.
Kas ma heidan nende kilda,
olla kes ei enam malda?


Tulin ema haua pääle.
Ja see haud kui oleks minu.
Ristil nime pole sinu,
mulla alt ei saa ma sõnu.


Külm on olla mulla päälgi,
mulla alt ei tule häältki.
Kas sa sõna saadad säältki,
maa pääl mõtet kas on häälgi?


Ei sa ise läinud elust.
Sa said vähe kõigest ilust.
Läbi läksid surmavilust,
hinge halast, meelte valust.


Hommik ajab ennast sirgu —
rõõmudeks ei mina virgu.
Vaatan läbi murevõrgu,
sõtkuman näen tondisõrgu.


Õhtu heidab asemelle —
muret sängi pannaks mulle.
Kas läen elun järgi sulle?
Mõtteid ringi — lõhkend mulle.


Suriseb vaid kõrgepinge.
Elu lõpmatu teeb ringe.
Kust ja kuhu? Mõtted, minge!
Miks mull, ema, andsid hinge?

tarkvarastuudio | 2004/2005