Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Laul vabadusest

eelmine · järgmine

Sa ihkasid vabadust, kodumaa.
Kuidas, ütle, oled nüüd vaba?
Ühest viirastusest ma lahti ei saa,
sinu varjul on taga saba.


Hall-hele, ümmarik, väike kuul —
raheteri sadas mu peole.
Mille külge, ütle, puutus su huul,
kui läksid sa vabadusteole?


Minu peopesal on sinu kaart —
leivalaual on murded rästi.
Pean käega kiskuma elupuu koort:
mitte mind, sind ise nii kästi.


Aost aoni tallab sinu jalg.
Ütle, kellele sõtkud leiba?
Mina näen, võõra mehe see jälg,
üle astub mis lapse laiba.


Sa ihkasid vabadust, kodumaa.
Kuidas, ütle, oled nüüd vaba?
Ühest viirastusest ma lahti ei saa,
sinu varjul on taga saba.


Rõõmulauludest sügeles minu suu,
mureviisid panid mu suhu.
Ütle, milline kuudest on sinu kuu,
kuhu laulik saaks matta tuhu?


Sinu süda see on, minu kodumaa,
mis öösiti sõidab halli.
Su valust ja häbist nutta saan,
südamega kui lüüakse palli.


Virvatuli on vabadus vere all,
kuldsed käed ei pigista soojalt.
Üle Eestimaa langenud kullahall,
kiitust selle nõutakse loojalt.

tarkvarastuudio | 2004/2005