Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Kui tuleb suviõhtu

eelmine · järgmine

Kui tuleb suviõhtu, karja huigati
ja toitu pandi kaussi, ruhve, sõime,
siis jääb kõik vaikseks vana maja ümber.
Veel seapahan, laudan, lauan ruigati,
ja läbi matsutuste veeti jutulõime.
Jääb seina ääre unne hark ja ämber.


Pääd nõtkutavad rahun teineteisele
siis künkalt künkale kõik vanad majad,
nad tunnevad üksteist kõik sõbruks häädeks.
See teada on küll mäletseja veisele,
kuis sisikonnan elu vastne rajab,
mis tunda majule, mil korstnad päädeks.


Joob sisse endal inimene vara ju
vett murega ja õhtuks rüüpab sappi
ning lõunaks vihast, vihkamisist keedet
ta leiab omal kõhutäie paraja.
Kui õhitul heidab serviti või lappi,
ööl käärib uueks päevaks kõik see keede.


Kuis lapselised näod on kõigil puhkajail:
ei ole palgein enam päeva kurja,
ei hullustust, ei armu ega viha.
Kui olemine tundmatumail mail,
kun uni paneb nimed oma kirja,
on sel, kes sängi maha pannud piha.


Kuis on küll valjul sõbralik ja rahulik,
kui magavad kõik väsind inimesed
tööst, armastusest, igatsusest, vihast.
Siis taevas ülal nagu kivist raiutud
ja silmast silma loitvad tähekesed
nii kaugel kõigest inimlikust ihast.


tarkvarastuudio | 2004/2005