Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Talvised tööd I

eelmine · järgmine

Nii kui pakane kord hingab vette,
vesi seisma jääb ja sild sest saab,
ja kui lund veel tuleb, siis läeb lahti.
Kõlgusest ree roosteraudse a'ab
talunik siis kohe talli ukse ette.


Varbu korjab reel ja vaatab kabjaraudu,
tõstab jalga hobul, tõstab teist,
ja siis üle konarate sõidab sepipatta.
Raudu vahetakse, haagitakse mõnda neist,
tagastullakse soid, jääd siis kaudu.


Külajuttu korjatakse vallamajast.
Regi lai on sõbrajuttu täis,
ja see tuuakse kõik õhtul tuppa.
Reel on rauad hõbeks hõõrut. Nõnda näib,
hobuselgi hõberauad sepipajast.


Heintest, puiest, palkidest ja veost
kapsasupi juure õdanguks saab jutt.
Laua ümber lastepaar peab õppust.
Öö on pikk ja puudub uneks rutt,
meel on ärevusen igast vastsest teost.


Kahte saabast isa pliidi suu ees paistab,
peon täita sisse kastet jäneskäpp,
ajalehest turuteateid noorem veerib.
Seinapalki vastu külm lööb kõpp!
Tuul siis lumeteri ümber maja puistab.


Ema naelaga käib ringi sukakanda,
kindapäkka kulub villast lõng,
ja siis rätti köidetakse keedet liha.
Soe ja lõhnadest on küllastatud hõng,
siis kui pere vaob vaikselt une randa.

tarkvarastuudio | 2004/2005