Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Talvised tööd III

eelmine · järgmine

Keset kõrgeid mändi leegib tuli,
suits kui kütisest all tüve laiub,
aurab nagu lubjaahju suust.
Kuuse samalhabemen on tuli,
jäiseid purikaid ja lumepuru
ripub alla nagu jõulupuust.
Rähn — üks kena kirvemees — see raiub,
kuni leiab kätte tõugu peidet uru.


Kirved lajatavad. Kollast tangu —
saesoormaid kaksipidi pillub
teraslõuast hambuline saag.
Juba männi kõrge hari vangub,
saehammas puule tungib luuni,
siia-sinna ka kalluskeleb vaag.
Kirvelöögest lumme lendvad killud.
Langemiseks puu siis otsib ruumi.


Nagu sangar, kellel lõigat jalad,
tuulemurdja raskelt maha langeb,
murden oksi, lüüen üles lund.
Saed vihisevad. Saavad talad,
seinapalgid, paarid, katus,
kui kord jõuab ehitusetund.
Ja kui pilvekandja keha kangeb,
maja seina saab tal viimne matus.


Metsasihtidel ja taliteedel
päike jalasjälil laseb liugu,
hõbelõngad tõmmat piki teed.
Palgid raskelt nagisevad reedel,
lebavad kui pungilsöönud maod.
Kodu poole käivad mehed, reed.
Mets on mõtten, pole tuulte piugu,
hämarusse maailm pikka vaob.

tarkvarastuudio | 2004/2005