Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Kevad maal

eelmine · järgmine

Lund nii vähe oli, nägemata kadus,
maasse vajus, tõusis õhku.
Ja siis neljapäeva õhtul
kased seisid kevadisen sajun.


Kaarte all, kus soe, ja vastu laudaseina
aurav sõnnik lagedalle tuli,
kõik, mis sülitanud välja tali:
konte, tuhka, koori, õlgi, heina.


Muld veel pehme, porine ja väiksed lombid
taevasilmadena paistvad lohken.
Rukkioras roheline rohkem.
Kapi otsa pandi juba lambid.


Süvameeli, endamisi kõnnib talur,
end kui sakramendiks ehib.
Ja niikaua kuni põõsas lehib,
käib ta jõel, pühapäeva kalur.


Paista, päike, siia mulle peo pääle,
puista kuldseid kiiri mulle pihku.
Sügisel, kui tuulan oma põhku,
tõstan palven palge sinu poole.

tarkvarastuudio | 2004/2005