Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Idüll

eelmine · järgmine

Kõrgete hangede vahelt vaevu
kerkib sauna lumine katus.
Maetud lumme kui alla kaevu
vihusaun vana, suu täis lume.
Nädalaid kestnud tuisu matus.
Videvik silmin ja uni tume,
hangede keskel vihusaun
ootaman ootust kui viljaaun.


Just nagu põleksid valged hanged,
keerutab suitsu sauna silmist.
Raevule käivad kärmed panged,
sülega juure viiakse hagu.
Tööd on lahti harutet sõlmist,
nädalapäeviks on saand oma jagu.
Haudunud ihu ootaman viht,
mahe leil ja seebivaht.


Põllult korjatud kivipallid,
kerisekivid pauguvad juba,
räästasse tõusevad aurud hallid.
Karmuvõtmine, "aitüma kütja".
Saunaminekuks antud luba.
Laupäeva õhtule tehtud tee,
laupäeva õdang õnnis see.


Üriseb leeris kui vihane lõvi,
magusat auru kobrutab lakke,
leililöömisest nagiseb lävi.
Kevadet lõhnavad havvutet vihad.
Valmiman pilke pidulikke,
vihta ootavad vaevat pihad.
Lavale üles viiakse vett,
kasevihad pehmed kui vatt.


Tuisun ja pakasen valmind troobid,
džunglite aurud ja troopika vihmad,
sajuna selga langevad hoobid
vaevade, valude, murede pihta.
Painduvad pehmed liaanide rihmad,
mehed kui kindreile löövad vihta.
Unistus, unenägu taline see,
hangede keskel saunatee.


Uvvestisündimist nädala vaevast
kuulutab keris, must suitsust ja nõest.
Aurude keskel kui lapsuke taevast
süütuna inimen lavalt laskub,
sündind kui vee ja tule tõest.
Magusast roiust keha raskub
magama, valged hammed üll.
See on see laupäeva õhtu idüll.

tarkvarastuudio | 2004/2005