Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Pööripäeva öö

eelmine · järgmine

Maa alt kui keeks
üles valguse allik.
Just nagu hiigelprožektor
heidab taevasse valgust
varjatud päike
üle metsade valli.
Helen palangun loodesektor,
põhjaranda kui lõhuks äike.
Lagitaevan hõbest keedetud kuma,
maailma otsad sõlmit linnuteeks.
Ainult lõunakaarte all sinakas suma.


Jäämäed on süttinud leeks,
tuli taevarannule valgub.
Ata sulanud valgusse
pilved ja kuu
ning üles kõndinud tuul.
Vase õhetis põõsas ja puul, —
loe üksikult iga leht.
Õrnad varjud langevad lõunasse.
Maa paalt üles valguse laht
hoovab kasvava jõuga.


Maa kerkib taevale vastu.
Kõiki kasvusid kihutab mullast
ülesvirgumiskirg ja tuhin.
Üles, üles kui tahaksin tulla,
meelte tiivul ju tõusmise vuhin,
jalad — just nagu õhku astu.


Kinni hoidnud mind vägev maa,
ülalt vajutand maha valgus.
Minu süda, kas nüüd ei saa
tõusta enesest üle?
Kas nüüd pole algus?

tarkvarastuudio | 2004/2005