Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Tuulte pöörises

eelmine · järgmine

"Vanemuise" uue teatri 25 a. juubeliks

I

Kuule inimhäda vihalekistud suud!
Kuule propelleri, veduri, mootori müra!
Vägeva ussaida pühib tormiluud,
üle maa kihutab tuhkur mära:
Kabjad sõtkuvad maad,
saba ja lakk veavad saatuse pilvi.
Mulani maha painutet vägevad puud,
enne surma veel murravad põlvi.
Läänest ja idast
üksteise järele kerkib pilvsaadude
pimenev rida.
Tuulte pöörisen pekset Eestimaa,
millist lähed sa rada?
Milline uus saab aastasada?

II

Läbi sünge ja pimeda aja
põleb kangelasmeele võitmatu ihk.
Tähtkirjaga taeva — lootuste tulivihk:
oma maa, oma maleva, maja!
Üle Koiva, Väina ja Saarte vahe
vanema maleva kannab vabaduslippu.
Meeleheitmisest puudub vähe.
Võõrail sõjatäkkudel ei ole lõppu.
Kummuli nutab Maarjamaa,
üles tõusta ei saa,
jalad hangunud silmavette.
Laste leib on visatud koerte ette,
nälja ja katku hääl on kähe.


Läbi lendava aja vihuri
purskab ajuti valguse sambana
keskaja öhe
suure vastulöömise vaim.
Vabaduspäevade, suurte tegude aim
sõjasõitude teel
meeste meeles veel
nagu loodangu õhe.


Tuulte pöörised, tuulispääd, tuulispääd —
üksteise pää pääle!
Vasakult, häält,
takka ja eest!
Mille varju sa jääd,
tormivarjutet Maarjamaa?
Üle ujutet kodu saatuse tõusuveest.
Maga magaman oma kiuslikku hääde lootuste und,
kuni saabub uute lippude tulemistund.

III

Vaata, vanast hõbedast taotud puss,
võlurisõnad pussile pääle loetud.
Rahvas seisab ja ootab tuulispääd.
Vaata, valgest terasest taotud püss,
sõnakuuliga saatuseks laetud.
Rahvas seisab ja valvab tuulispääd.
"Pane maha, mis kisud üles!"
"Pane maha, mis kannad süles!"
Läbi punaste lippude pagina kostab hüüd!
"Eluks ja surmaks kohtame nüüd!"


Vaata, läheneb vihur, tõstab rahvaste kisa,
katuseid kaapena pillub pääst.
Hommikust, õhtust rõhub tormile lisa.
Pöörise süda on saatuse ajujääst.
Rinnaga vastu seisab rahvas. Vaata, lendab nuga,
südamesse lööb sihitud hõbekuul!
Rinnast mullale voolab verine juga.
Vangub tuulispää, vaarub ja kokku vaob,
puistab sülest, mis tõstnud tormide käed.


Lahti on meeled ja lahti rahvaväed,
uute aegade tulekut trumm ju taob.
Meie päevade aastasada
astub ju uhket rada.
Raugeb tuulispää müha:
oma maa, oma maleva, maja
paneb aja jalgade ette maha.
Tuulte pöörisest tõuseb vaba Eestimaa.


Tuulte pööriseid, tuulispäid uusi
viska, Eestimaa,
elujulguse terava hõbenoaga,
lippe lehvita iseenese loaga,
ori olla enam ei saa!
Aja pöörisest kisu
meeste kangelaskätega oma saatus,
iseendale anna käsud.
Meie päevade üsan — see esimen vaatus.

IV

Sind Tuulemaaks ju laulnud laulik noor,
kui esimesed armud, ihad jahtund.
Tõmbtuulen, — kuulge, tuulte killavoor, —
su pilgu all ma seista olen tahtnud,
mu kodumaa.


Torm rebib sinu lippu katusel
ja puhub sealt, kust sina küll ei taha.
Ma sagedasti käin kui matusel
ja ühen sinuga ma vaatan maha,
mu kodumaa.


Sul on, sul on, ma tean, hõbesõel,
tuult pöörda hüvale sa ihkad ammu.
Ja sul on hobune kui haljas nõel,
mis ümber sinu maja astub sammu,
mu kodumaa.


Kuis võisid tuulesõnad minna käest,
ah, sina hirmus, hirmus unustaja?
Nüüd meele tuletad neid kõigest väest
ja tead, et juure hõbeda neid väga vaja,
oh, kodumaa.


Siis tule, otsi täna tuulemaalt
ja küsi südant, vaimu päri järgi.
Võib-olla leiad tuulesõnad raalt,
kus Vanemuine jätnud endast märgi,
oo, kodumaa.

V

Tuule pääle kaeba, "Vanemuine",
taple tormiga nagu oma hinge eest.
Tuulte pöörise käsi pannud su maha.
Ikka tõmbab su võlvide all tuulte müha,
oled vaevaga kolmesaja kuine.
Tuulesõnu ikka otsid elusõnade seast.


Tuule pääle kaeba, käi kohut kui mees
muinasjutus. See sinu kutse.
Sinu kaunid aastad seisvad veel ees.
Korra sullegi tuul kingib kitse,
mis hõbedat lüpsab kuldsesse pange,
ja annab laua, mis söödab ise.
Ja kui sa saad tuulelt kullase ese,
kus vange —
— sõnade tuliseid keppe — kantakse,
lase kepid löövad siis kõike, mis nurjatu.
Päevi kauneid selleks sulle veel antakse,
kasvab kullane nisu ja tuleb lõikuskuu.


tarkvarastuudio | 2004/2005