Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Jõuluöö legend

eelmine · järgmine

Hiivab jalult lund kui liiva tuul
ja heidab vastu nägu,
kipitab kui sool ja sulab suul.
Jõuluõhtu linnan oleks nagu.


Juba videvikun toodi kuusk,
mis lumine ja kalge.
Uksest järgi lendas tuulte puusk.
Küünlad pandi külma kuuse külge.


Juba poeuksed suleti
ja kingid viidi koju,
käidi kirikun ja leiba pureti,
unusteti Lunastaja kuju.


Auto viimne hüppas ristteelt siit
ja hobu kohkus sellest.
Majadest ju kuuldi jõuluviit,
grammofongi röökis Kristusvellest.


Segiläbi tango-foxiga
ning inglisvalsiga, mis suutis.
Tuiskas tuul ja lumi kattis maa,
helevalgeks tänavad kõik muutis.


Samal ajal, kui kellamees
ja köster sulges uksi,
lävest teisest, kus on latern ees,
tänavale libu astus üksi.


Hiivas lund kui liiva tuul
ja heitis vastu nägu;
kipitas kui sool ja sulas suul.
Jõuluõhtu linnan oli nagu.


Ringi ümber raekoja käis
ja tagas tuli libu.
Pühal ööl, nii kindlasti see näis,
ükski mees ei otsind ostet lõbu.


Igatses üht hinge, kes sel ööl
võis olla hää ja armas.
Oma hingel tuisud olid vööl,
süda jalge alla tallat narmas.


Kodu oli külm, ei olnud puud,
kuid oli vorsti, leiba.
Pühkis libu jälgi tuisuluud,
ja ta tundis olevat end laiba.


Hiivas jalult lund kui liiva tuul
ja heitis vastu nägu,
kipitas kui sool ja sulas suul.
Jõuluõhtu linnan oli nagu.


Järsku libu ette kerkis mees
kui vangist valla lastu —
katkend kuub ja küllmand liikmed sees.
Minejalle tuul lõi tuisku vastu.


Võlutuna seiras libu meest,
kui veaks mingi vägi.
Omasugust aimas tuisu seest,
kurba, hüljatut ja külma nägi.


Hiivas jalult lund kui liiva tuul
ja heitis habemesse.
Varjuks mehel habe oli suul.
Libu tõmbus oma hebemesse.


Kodutuna linna mööda käis
ja vaatas akendesse.
Küünlahelki aknad olid täis.
Hüljatulle mõtles siis küll kesse.


Jõululauad! jõulukolded, leed.
Vist külma, nälga tundis.
Mitu korda mees käis sama teed,
tuul ja tuisk ta kiirelt käima sundis.


Koputas. Kõik uksed lukutet,
ei ükski järgi anna.
Tuisku taliöö ja linn on hukutet,
lumi ühtki jälge vööl ei kanna.


Tuulevarju, majakurdu siis
ta istus väsinuna.
Tuulekeeritis ja jõuluviis
kõrvust mööda kisti segatuna.


Tõusis jälle külma-unedest
ja kõndis tänavalle.
Kesse jõuluõhtul mõtleb sest:
ainult tuul ja tuisk on seltsiks talle.


Kui ta puhus sinetavat kätt
ja vaatas tornikella,
tema ette peatus liburätt.
Libu kutsus enda juure külla.


"Mul ei ole raha", vastas suu
ja puhus teise pihku.
"Tuul — mu laul ja latern jõulupuu.
Istun siin ja edasi ei nihku."


Ja ta istus maha trepile
siis rikka ukse ette.
Tuli öövaht, toeten kepile.
"Edes mine!" käskis. Võtmeid, kette


kõlistas ja ise edes läks
ning tuisku silmist kadus.
Külmal seotud üles oli lõks.
"Surm on siin", nii libu mõistus adus.


Võttis kinni mehe külmand käest
ja tõmbas enda järgi.
Ning läksid nõnda üles mäest.
Lumesse jäid jalust kerged märgid.


"Leiba saad ja varju. Pühal ööl
ei võta mina raha.
Valget õit sel ööl ma kannan vööl.
Tule istu minu juure maha."


Ja nad läksid. Takka tõukas tuul
ja tuisk neil jooksis ette.
Jõululaulud oksten olid puul,
ihu kastet oli külma vette.


Ja nad läksid. Takka tõukas tuul
ning süda pidas sammu.
Vaat, kaastundmusest ja külmast suul
pisarad on libul juba ammu.


Hiivas jalult lund kui liiva tuul
ja heitis vastu nägu,
kipitas, ei suland enam suul.
Jõuluõhtu linnan oleks nagu.


Libu kandis külmastvõetud meest,
kui jõudis ukse alla.
Ja ei tunnud oma tuba seest,
kui ta ukselingi oli päästnud valla.


Äkki tuba oli valgust täis
ja säras nagu kirik.
Lillelõhna soojus kandvat näis,
laual söök ja keskel kuldne karik...


Põles jõulupuu kesk tuba sääl,
ja puu all kaunid kingid.
"Magdaleena!" ütles magus hääl, —
näha polnud mehest enam mingit.


Hiivab jalult lund kui liiva tuul
ja viskab vastu ruutu.
"Sina, Issand?" küsib libu huul.
Üle linna laiub taevas kuutu.



tarkvarastuudio | 2004/2005