Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Teine kiri

eelmine · järgmine

Nüüd tuleb kevade. On otse pöörast midagi ja hullu!
Päev meeletumalt raiskab päikest, miljon vaid rakette!
Vett koskedena lahkab, on kui upuksime vette.
Nii palju vett! Nii palju päikest! Püssiroht, mis langeb kullu:
nii tuleb kevade, et Issand heida armu!


Nüüd tuleb kevade. Ööd kahu enam ei too tänavalle.
Ööd läbi peksavad nüüd puid ja kive vihma piisad,
et oleme kui ujutusen märjad nagu kiisad.
Kiirrongid vett nii vahun ojad kihutavad madalalle.
Nii tuleb kevade, et Issand heida armu!


Nüüd tuleb kevade. Jo urbepäiv ja ülestõusmine.
Mis nüüd võib olla nurmil, niidel, jõgeden ning järvin!
Hellsinist sinet taevan, sinist igan silma värvin.
Las olla! Olla kuskil sõda, verevalamine,
ja siiski kevade, et Issand heida armu!


Nüüd tuleb kevade. On lõppemata pori, kõntsa, saasta.
Mis sest, mis sest, kui tulen üle porine ja lige.
Hää eit, mo hoolitsei, saan andeks, ära ole tige:
kord ainult kevade, las olen porine; kord iga aasta
nii tuleb kevade, et Issand heida armu!


Nüüd tuleb kevade. Nüüd on mul Ing. Mul enne oli Ene.
Või Ene nüüdki. Mõlemad mo südamelle kallid.
Nüüd on veel Ing. Kas Enet oma kõrval sina sallid?
Oo, armas tütarlaps, oo käoorvik viieleheline!
See kevad nii, et Issand heida armu!

Jürikuu 1919

tarkvarastuudio | 2004/2005