Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Umbra apocalyptica

· järgmine

Kuulata, tummunud öö
üle kurttumma maa
kummub hõbedast liuana.
Lummub valeva lauana
väli, kõrgustik, aas,
metsa hämarduv vöö.


Hallist graniidist kui kild
pikse purustet pilv
taevan pääkohal varitseb.
Pilve äär ruskena veritseb.
Maha painutab põlv,
katkeb eluga sild.


Lõppenud otsekui õhk,
hingeldab inimen, loom
meeletun olemisvaevan.
Hukkumiskäsud on taevan,
maa alt kui õudude joom
öö sisse imbub hahk.


Kisaden ringutab kätt
lühemast suviööst
hullunud üksindus meeletu.
Seisab ajatus keeletu,
hullumeelsuse sööst —
seegi vaid valge rätt.


Umbra apocalyptica.
Ilmutuspäevade alg-
valgus ja liikumatus.
Murduman maailma katus,
jäljesse kinni jääb jalg,
taevaga vahetub maa.

tarkvarastuudio | 2004/2005