Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Kuhu pean panema su, kevad

eelmine · järgmine

Kuhu pean panema su, kevad?
Mu peod on murest tulvil,
olen hädasid pihku kogunud talvil,
seentena need nüüd paljunevad.
Ma ei saa neid kuhugi panna.
Roheline on maa,
õied on üle murupinna,
päike vibutab kiiri kui kütt.
Ma ei saa,
kevade, sinule anda kätt.


Kuhu pean panema su, kevad?
Valguse paadi lükkad südame randa,
lauludest purjed ja viledest aerud annad,
rõõmude tuled paned mu rinda.
Soovide sinised tüürid kõnelevad:
    astuge sisse
    paati sesse!
Mure jäänaelad soovide saabaste all,
kuhu, oo kevad, astun kurbuse tikutet kingiga.
Ihade sadamasse hilise ringiga
tulen, unedehall.


Kuhu pean panema, kevad, su kannid?
Sügis saabaste küljen mul,
hädad peosse kasvanud kinni,
mured sõrmedel sügelevad,
tuhud kätel kui kitt.
Ma ei saa astu su paati, kevad.
Ma ei saa anda sinule kätt.

tarkvarastuudio | 2004/2005