Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Meie rõõmud

eelmine · järgmine

Meie rõõmud on harvad
kui jõulutuled,
aastan korra need südamen sütivad.
Vaata, samme ju, hagija karva, —
uuel aastal mured uued ju kütivad,
maha langevad lootuste inglisuled.


Murepesa on vasema abaluu all.
Haub kolmesajapäeva kana,
ja mis piuksub ellu — on häda.
Rõõmupäevad on kastnud jäda,
viis päeva on õnnetaim vana,
häda sinna pääle kui hull.


Kas maa-alused selle maa
minu näo ja käe on löönud
murevistrikke täis!
Leiba koolnukalmult kui söönud,
värin suupala järgi käis,
ei ma neelata seda saa.


Taeva-alused selle taeva
kas on väävliga seganud õhu,
mida hingab hommik mull näkku.
Olen astunud alla nõkku.
Põleb seest- ja väljastpoolt ihu.
Äralennuks ehitan laeva.


Kui ma võitlesin omale rahu,
minu rõõm mu padja alt võeti,
läbi öö ma ahastin teise eest,
kes ennast aitama väetim.
Oma rahva saatustki vaadanud seest,
see sisaldab sööva lahu.


Mis mul avitab kõrvutu olla,
oma rõõmu rõõmusta tummalt,
maa kui hingitseb vaevagi õhku,
millest hingama pean summalt.
Oma vaevad ma surun alla,
teiste eest võtan relvi ma ihku.


Meie rõõmud on harvad
kui jõulutuled,
aastan korra need südamen sütivad.
Vaata, samme ju, hagija karva, —
uuel aastal mured uued ju kütivad,
maha langevad lootuste inglisuled.


Oo, need seitse sammaldet sängi —
neisse maet nüüd vihanõud.
Kaevan, kaevan, kuni lahti saan mõne.
Sina, murelik, kaevama mine.
Hirmust hirmsaim on valu lõhkejõud.
Kaua sellega tahate mängi?

tarkvarastuudio | 2004/2005