Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Sinu silmad

eelmine · järgmine

Olen mõistatanud su silmi:
kuidas vaatad, kui oled ise
oma ainsama jumala jutul?
Valumärgid — su silme ase,
saanud sellest kurbus mu salmi.


Sinu silmade põhjan on raba,
päikest paistab sinna nii harva,
ja ma tunnen, all kõige on kraater.
Sinu silmad on verekarva,
selget sina — üks ahtake riba.


Olen kohkunud mõrtsuka pilgust, —
veritäppiden silmakile.
Kuidas võid nii tapvalt kaeda.
Omalt teolt siis oled kole,
sinu pilgust siis tilgub põlgust.


Vahel oled silmest nii tiiras.
Tulen südamen ebalema,
oled sina, kodumaa, armas.
Ja siis vaatad jälle kui ema,
nagu lapsel su vaade siiras.


Oo, sa saad veel kui kutsik silmi
oma südame valust ja vaevast,
sinu õnn veel kui hällilaps mähkmein.
Sinu silmest kord särab taevast,
rõõmuvaipu veel saame sõlmi.


Pane käsi mu käe pääle,
vere sammud on vaiksed täna,
ja mu südamen on justkui püha.
Kui ma hulluti hüüdsin tuna, —
täna kõnnime rahu poole.

tarkvarastuudio | 2004/2005