Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Talvised tööd II

eelmine · järgmine

Vara veel, kuid talliuksest pahvab aur.
See, kes laternaga käib, on pereisa.
Tallist kostab kõrva kaera krõmpsumine.
Tulihoonest tuleb õvvele veel lisa,
kolmandamat korda kostab kukelaul.


Lumekuma ümber maja, teele sõitvad reed.
Näha midagi ei ole, ainult pehmelt naksub
maanteel look ja aisad, kostab kerge hüüe.
Kohati noor jää all jalaste vaid praksub,
kuhja juure läbi lume rajatakse teed.


Mälestusi õhkub hangutäie seest,
suvikuumusest ja nõretavast higist,
armuvalust, seiklusist ja süütust lõbust.
Sügis nõnda kiirelt tuli, jõudis ligi:
otsi unistusi lumeks lauldud veest.


Ja siis taliteele kerkib väike saun —
heinakoorem tuleb, hobust een kui pole.
Ümber läheb, vandumisest suule sooja.
Habe purikaten meestel, verev pale
helendab kui talveks hoiet piprakaun.


Lakalõbud — need on väikelaste lust.
Hangutäied pimeks matavad maailma.
Kes saab ohjad, hobust talli ette juhti.
Suhu lendab heina, pepreid silma,
virnavahe ajuti kui põrgu must.

tarkvarastuudio | 2004/2005