Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Südame sügismaa

eelmine · järgmine

Mida pean tegema oma kätega,
kuhu on pudenud pihlaka veri?
Kodumaa künkad on kaet kurva kattega,
üle mulla on mure vari.


Kuhu pean astuma oma jalaga,
talland mis kõige õitseva laibal?
Südameid söödame viimse valguse palaga,
kõnnime purunud lootuste vaibal.


Kodumaa lehtede sattu juhitud,
kelle käest siin kinni veel võtta?
Varakambrid kõik läbi nuhitud,
isa pojaga läinud sõtta.


Kuhu panen kasvama ihkava hinge
võrsuva orase palavan rinnan?
Vastu lõõtsuman vihkamisvinged
tuuled sügise kodumaa rannan.


Halame pimedan, sihitun võitlusen.
Säravat üht, suurt ja sooja tähte!
Iseendaga oleme pääsmatun sõitlusen.
Valgusse siruta ihkame südame tahte.

tarkvarastuudio | 2004/2005