Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Ämbliku õnn

eelmine · järgmine

Purukspeksetud ihu,
  tuhakspõletet tahtmine,
    välgust tabatud erguantenn:
      Häda! Häda! Äraväärmine!
Veenid on lagude, lahude renn,
mõttekeedisel sappide rohekas vaht
  elust peole jäänud söestet pihu.
Lõpetus! Minekuksmääramine!


Mis on maailma õlalkandmine
  oma enese laiba kõrval?
Arm on vaid lühike käeandmine,
  aga mõtted püsivad juba mõrval.


Armu kuldseist ämblikulõngust noorena
kudusin lauliku luulelinikut silmile,
kaasajuubeldust kaunile salmile
sain siit ja säält.
Hinge tapmise vastu häält
tõstku mu salmid nüüd veritoorena.
Ämbliku õnne-ärasöömiseks armu järgi
laula pimesi, laulik, naistelt saad hauale pärgi!

tarkvarastuudio | 2004/2005