Mõnes mõttes oli pandeemia eelmisel kevadel ühele väsinud gümnaasiumiõpilasele tõeline kingitus. Pääsesime koolist välja ja kodus ei pidanudki väga palju tegema. Oli aega, et enesetäiendamisega tegeleda ning uusi hobisid leida. Kuidas nüüd öelda ... Ülikoolis on isolatsiooniajal lood pisut teisiti. Iseseisva töö maht on meeletu ja oma nelja ühikaseina vahel on lihtne pea kaotada.
Olin juba pikalt kaalunud mõtet jätkata pärast gümnaasiumi oma teekonda Tartu Ülikoolis füsioteraapia üliõpilasena. Seepärast üllatusin rõõmsalt, kui kuulsin tudengivarju projektist ja võimalusest täpselt näha, mis mind tulevikus ees ootab. Panin end kohe kirja ja juba õige pea leppisin oma tudengiga kohtumispäeva kokku.
Ma ei tea, kuidas on olukord teistel, aga öelda, et minu semestri algus on olnud järsk, oleks ilmselge alahindamine. Idealistlik kujutluspilt, mille järgi olen nüüdseks juba piisavalt ülikooliellu sisse elanud ning jagan asjadest rohkem kui septembris, kummutati täpselt teise semestri esimesel päeval. ÕIS ütleb, et olen õppekava kogumahust täitnud juba tervelt 20%. Miks oli mul siis tunne, nagu oleks taas esimene koolipäev ja peaksin ennast otsast peale õppekorraldusest kuidagi läbi närima?
Minu unistuste reis oleks hetkel kuskile sügavasse metsa, kus poleks ei netiühendust ega ühtegi inimest. Istuks seal väikeses hütis keset kõrget metsa ja kuulaks tuule ulgumist, teeks lõket ning õpiks jälle otsast peale hingama.
Ühesõnaga on mul sess seljataga ning tunnen ennast nagu keedetud juurikas. Selline liiga kauaks keema jäetud lillkapsas, kes ei saa ise ka enam aru, kas ta on ikka veel juurvili või vahepeal äkki hoopis mõne muu tähenduse omandanud.
Eks ma ikka sain pisikese šoki, kui nägin, et pean esimesel eksamisessioonil sooritama kokku seitse eksamit. Seitse!
Esimesel semestril kulus kogu energia igasugustele rühmatöödele ja referaatidele ning praegune kurnatustunne vihjab, et tegelikult kuluks hoopis väike paus ära. Selle asemel on aga täies hoos eksamiperiood, mis tähendab varasemast veel suuremat pingutust ja automaatset stressitaseme tõusu.
Tudeng olla pole sugugi lihtne. Ühel hetkel avastad, et sind on pea ees vette visatud ning nüüd uju, upu või siis nagu mina, siple veepinnal umbropsu kätega vehkides ning teeskle ujumist.
Õppimine ei ole sugugi ainuke elukohta vahetanud esmakursuslase probleem. Kooli kõrvalt peab žongleerima ka muude igapäevaelu toimingutega. Tuleb poes käia, pesu pesta, koristada, prügi välja viia ja lõputult uusi toiduideid genereerida.
Gümnasistina Lysandra tudengivarjuks ei käinud, sest sellest võimalusest eriti palju ei räägitud ja üksinda tulla tundus ka hirmutav. Nüüd aga mõtleb ta kahjutundega, et oleks võinud tookord julguse kokku võtta – see kogemus oleks andnud palju teadmisi ülikoolielu ja huvipakkuva eriala kohta ning lasknud lihtsamini häid otsuseid teha.
Gümnaasiumis oli õpetajatel ikka kombeks hirmutada: te ainult oodake, kuni ülikooli jõuate – seal on lood hoopis teistsugused! Kõrgkoolist maaliti tumedates toonides õudustäratav pilt, kus edukalt hakkama saada tundus võimatumast võimatum. Siin ma nüüd aga olen, endiselt elus ja puha. Siiski on juba praegu näha, et ülikool erineb keskkoolist nii mõneski mõttes.
Kaks kuud on Tartus möödunud linnutiivul. Endalgi on veider, et kuu aega veel ja siis algabki juba eksamiperiood, kuid sellest ma veel ei räägi. Juba esimestel nädalatel oli aru saada, et õppima peab siin palju, kuid tähtsat rolli mängivad siiski ka koolivälised üritused.
September kulges meeleolukalt ja ega oktoobergi viletsam olnud. Esmakursuslastest said täieõiguslikud üliõpilased nii tudengipäevade rebasteerimise käigus kui ka oma eriala korraldatud retsil ja pidulikul ristimisel.
This website uses cookies to improve your user experience. The university website does not process or collect personal data. This website uses Facebook Pixel and Google Analytics. Read more in the Data Protection Policy.