Autor:
Pexels.com

Inimese vaktsineerimisvalmidust ennustavad kümned isiksuseomadused

Koroonapandeemia tuules tehtud Tartu Ülikooli teadlaste uuringust selgust, et inimeste otsust vaktsineerima minna ennustavad kümned isiksuseomadused. Kui ühtpidi rõhub töö vajadusele inimeste sildistamisest hoiduda, võiks parem ülevaade inimeste sisemistest kalduvustest aidata lahendada vaktsineerima minekut takistavaid kitsaskohti, kirjutatakse Novaatoris.

„Ma ei arva absoluutselt, et peaksime lõppeesmärgina panema inimesed käituma nii, nagu valitsus, teadlased või keegi teine parasjagu tahab. Neile on oluline jätta oma valikuvabadus, et kõik saaksid teha enda jaoks kõige õigemaid otsuseid. Pigem aitab taoline uuring aru saada, kus need võimalikud sekkumiskohad üldse on,“ sõnas Kadri Arumäe, Tartu Ülikooli tervisekäitumise teadur ja töö esimene autor.

Koos Tartu Ülikooli psühholoogide ja Eesti geenivaramu teadlastega uuris ta hiljuti, kuidas seostub inimeste otsus kaitsta end koroona eest vaktsiiniga kahe isiksusemudeli mõõdetavate tunnustega.

Laiemas maailmas popim Suur Viisik kirjeldab inimesi viies dimensioonis, mõõtes tema avatust kogemustele, meelekindlust, ekstravertsust, leplikkust ja neurootilisust. Mõne aasta eest isiksusepsühholoogia professori René Mõttuse osalusel valminud 100NP mõõdab lisaks Suurele Viisikule ka paljusid isiksuse pisemaid nüansse. Näiteks saavad psühholoogid selle abil teada, kas inimene peab end nägusaks või tal on kalduvus autoriteetide vastu mässata. Kokku annab see ülevaate ligi 200 kitsast isikuomadusest.

Kokku kaasasid teadlased analüüsi ligi 57 000 inimest. Neist 17 000 puhul oli võimalik kõrvutada inimeste vastuseid ka nende hea tuttava, näiteks abikaasa või sõbra antud isiksusehinnangutega.

Arumäe tõdes, et inimeste hoiakutest vaktsineerimise suhtes annavad aimu ka tavapärasemad sotsioloogilised uuringud. „Isiksuseomaduste ühe omapärana kalduvad need olema aga inimestel väga stabiilsed. Sellist püsivamat maailmataju, mõttemalle, tundmusi ja käitumisi uurides võime saada selgema pildi, millised inimeste sisemised kalduvused tema vaktsineeritust soodustavad või takistavad,“ põhjendas teadur isiksuseuuringute olulisust.

Töö põhjal mängivad inimeste vaktsineerimisotsuse juures suured ja laiad Suure Viisiku domeenid pigem väiksemapoolset rolli. Samas ei saa veel täielikult välistada, et selle tulemuse taga olid uuringu metodoloogilisemad piirangud. „Vaktsineeritud inimesed olid natuke neurootilisemad ja leplikumad, kuid ka kogemustele vähem avatud. Me ei saa väita, et Suure Viisiku põhjal üldse midagi ennustada ei saa, lihtsalt mitte väga täpselt,“ lisas Arumäe.

Image
Enese ja tuttavate poolt hinnatud isikuomaduste seotus vaktsineeritusega.
Enese ja tuttavate poolt hinnatud isikuomaduste seotus vaktsineeritusega. Enam kui 1 iseloomustab pigem vaktsineerituid. (autor: Kadri Arumäe)

Ühesemalt saab öelda, et kitsaste isiksuseomaduste põhjal on võimalik teha paremaid ennustusi. Kui klassikaliste demograafiliste näitajate, nagu soo, vanuse ja hariduse, põhjal sai ennustada vaktsineeritust 62-protsendilise täpsusega, siis isiksuseomadused aluseks võttes küündis see 71 protsendini. „Meile kui isiksuseuurijatele oli hea uudis see, et isiksuseomadused andsid lisaks demograafilistele näitajatele ennustusjõudu juurde ja mitte vähe, vaid märgatavalt,“ sõnas teadur.

Mõõdetud omadusi üksikuna võttes ja neid varasemate töödega võrreldes ei pruugi tulla paljud silmapaistnud jooned erilise üllatusena. Näiteks vaktsineerisid end sagedamini inimesed, kes usuvad, et kõiki sündmusi saab selgitada teaduslikult või toetavad poliitiliselt liberaalsemaid kandidaate. Autoriteetide vastu mässavad, riskialtimad või end spirituaalseks pidavad inimesed vaktsineerisid end aga harvem.

„See pole iseenesest ootamatu. Minu jaoks on üllatav pigem see, kui palju neid seoseid oli. Peaaegu 200 isiksusejoonest seostus vaktsineerimisega 62 ehk ligi kolmandik, isegi pärast soo, hariduse ja vanusega arvestamist,“ sõnas Arumäe. Analoogi saab tuua haigusriski kergitavate geenivariantidega. Isegi kui üksikult võib olla iga alleeli mõju väike, on nende mõju tervele rahvastikule siiski näha. Sarnaselt võib ühiskondlikul tasandil olla kasu isegi kolesterooliravimist, mille mõju üksikisikule on marginaalne.

Töö ühe tugevusena tõid autorid välja uurimisaluste lähedaste kaasamise. Isiksusetestidele heidetakse mõnikord ette, et need pole lõpuni objektiivsed. Inimesed soovivad end ikka paremas valguses näidata. Käesolevas uuringus leidis Arumäe aga, et enda koroona vastu vaktsineerimine seostus ühtmoodi osalejate endi ja nende tuttavate antud hinnangutega. See viitab, et osalejad vastasid ausalt ning head tuttavad tajuvad neis samasuguseid käitumisi, mõtteid ja tundeid kui osalejad ise. Nii kordusid peamised vaktsineerimisega seotud isiksusejooned ka tuttavate hinnangutes.

Filosoofilisemal tasandil võiks tulemustega arvestada oma isiklike hoiakute kujundamisel. Demograafilised rühmad on nii eripalgelised, et paari välise näitaja põhjal üldistuste tegemine pole tihti põhjendatud. „Sellisest sildistamisest peaks hoiduma. Näiteks kõrghariduseta inimeste seas vaktsineerisid sagedamini need, kes olid intellektuaalsemate huvidega, neile meeldis enda sõnul lugeda või poliitika üle arutleda. Isiksuse mõju võib seega demograafiast tulenevaid kalduvusi kompenseerida,“ tõi Arumäe näite.

Teadur rõhutas tulevikku vaadates, et inimesi vaktsineerima ergutavate kampaaniate planeerimisel tuleb alati meeles pidada eetikapoolt. „Me ei peaks hakkama madalama haridustaseme või teatud isikuomadustega inimestele eraldi reklaame suunama, vaid arvestama nendega vaktsineerimiskampaania sõnumite kujundamisel. Seda tavapärasema statistikaga kombineerides saab täpsemalt vaadata, mis on ühtaegu kõige eetilisem ja tõhusam võimalus vaktsineerimise suurendamiseks,“ lisas Kadri Arumäe.

Uuring ilmus ajakirjas PLOS ONE.

David Reynolds

Cambridge'i ülikooli professor David Reynolds esitleb raamatut Churchillist

Arvamusfestival

Tartu Ülikooli inimesed 18. mail Tartu [eel]arvamusfestivalil

Doktoritöö

Rodolfo Basile kaitseb doktoritööd „Invenitive-Locational Constructions in Finnish: A Mixed Methods Approach”